Sotsid süüdistavad Vabakunda kõrkuses

Tartu raekoda Foto: Margus Ansu

Tartu volikogu sotsiaaldemokraadid õigustavad oma otsust mitte toetada valimisliitude saadikutele fraktsiooniõiguse andmist Vabakunna kõrkuse ja vähese panusega.

«See oli minu niisugune emotsionaalne  eneseväljendus,» ütles linnavolinik Piret Uluots, kes sotside fraktsioonist ainsana jättis üldse hääletamata.

«Esialgu, kui sügisel arutasime, olin valmis isegi poolt hääletama, aga vaadates kevadeni Vabakunna käitumist, ma mõtlesin, et parem jään erapooletuks. Oleks soovinud neilt suuremaid ideid ja enamat kaasatust, suuremat mõttelist ja ideelist panust, aga siiani on nende panus olnud põhiliselt komakohtade ja õiguslike aluste kallal norimine, millest ma näen, et hariduskomisjoni arutelud on veninud kolmetunniseks,» rääkis ta.

Linna põhimääruse parandust, et fraktsiooni saaks moodustada senise viie liikme asemel kolmega, mis ühtlasi võimaldanuks nii Vabakunna kui Isamaalise Tartu Kodaniku saadikuil moodustada oma fraktsioon, toetas kaheksast sotsiaaldemokraadist kolm: Marju Lauristin, Lemmit Kaplinski ja Toomas Jürgenstein.

Uluots oli erapooletu ja neli oli vastu.

Tundemeele küsimus

Jaan Sõrra ütles, et ta oleks ehk isegi toetanud, kui see parandus hakanuks kehtima järgmise volikogu koosseisu jaoks, kuid ka tema viitas emotsionaalsetele põhjustele.

«Vihale ajas, et nad rääkisid, et erakonnad ei esinda rahvast ega midagi. Valimiskampaaniat tegime ju kõik ühtemoodi ja rahvas usaldas meid ja saime hääli. See ajas nagu natuke vihaseks, et nemad on nüüd need ainsad kodanikuühiskonna kandjad, kes esindavad rahvast,» ütles Sõrra.

«See ajab harja turri. Me ei näe ka, et volikogu ajal oleks sealt tulnud midagi väga konstruktiivset või mingeid ettepanekuid või parandusettepanekuid, mida nad ju võivad teha. Tegelikult ei ole mitte midagi tulnud,» selgitas ta.

Samas võtmes põhjendas oma otsust vastu hääletada sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juht Tõnu Ints, kes ütles, et on tundemeele küsimus, kas fraktsiooni suuruse piir peaks olema kaks, kolm, neli või viis saadikut.

Just Ints oli see, kes eelmises volikogu koosseisus esitas erakonna nimel ettepaneku alandada fraktsiooni piiri kolme saadikuni.

«Poliitilises mõttes, mis minule jäi hinge kriipima, on see, kuidas need valimisliidud on tegutsenud, kuidas nad on käitunud,» rääkis Ints. «Nad on teistele jõududele teinud tõsiseid etteheiteid – justkui erakonnad ei esindaks valijaid –, aga tegelikult on need pinnatud. Justkui erakonnad ei teeks valimiste vahel valijatega tööd, ei suhtle valijatega, see ei vasta tõele. Suhtlevad intensiivsemaltki kui valimisliidud.  See on emotsiooni küsimus sellises asjas hääletada.»

Vastu hääletasid sotsidest veel Roman Mugur ja Kadri Leetmaa.

Piret Uluots märkis ka, et sisulist külge ta Vabakunna töös ei näe, see puudub – see on argument, miks ta neile fraktsiooniõigust anda ei taha. «Isamaalisele Tartu Kodanikule annaksin, aga nendele üksi ei saa,» lisas ta.

Tõnu Ints juhtis tähelepanu, et kui ka kõik sotsid oleksid seda parandust toetanud, ei oleks ilmselt põhimääruse muutmise eelnõu lõpphääletus läbi läinud, sest see eeldaks koosseisu häälteenamust, kuid see olnuks võimatu, kui Reformierakond ja Keskerakond oleks olnud vastu, sest osa opositsiooni saadikuid puudus istungilt.

Etteheidetega ei nõustu

Vabakundlane Gea Kangi­laski kommenteeris, et ta ei saa nõustuda esitatud etteheidetega, ta peab neid pigem õigustuseks.

«Ma kahtlustan, et me oleme küll väga väiksed, aga palju silma torganud, kõva häält teinud ja see fraktsiooniteema on üks võimalus meid nõrgemale positsioonile suruda,» ütles ta. «Mitte ükski komisjoni koosolek ei ole kolmetunniseks läinud, kui, siis ehk bussijaama planeeringu arutelud, ja ka need mitte komakohtade pärast. Ja komakohtade parandamise puhul viidati sellele, et me juhime tähelepanu, kui õigusaktides on vigu.»

Gea Kangilaski lisas, et Tartus ei olegi tavaks teha eelnõude paranduse ettepanekuid volikogu saalis, vaid ikka komisjonides.

Kangilaski pole enda sõnul kunagi väitnud, et erakonnad kedagi ei esinda.

Ta on aga arvamusel, et raemajas ei peaks olema nii, et sinna kostab üksnes koalitsioonierakondade valijate hääl, ka opositsioonile tuleb anda võimalus enda valijate eest rääkida.

«Ma ei leia, et see oleks hullult arrogantne suhtumine, ei ole küll nii, et me ei ole nõus koostööd tegema. Kasvõi selle bussijaama asjus me tellisime ekspertiisi just nimelt selleks, et sinna lisada eksperdiarvamus, mitte tühjalt kohalt pelgalt vastu olemise pärast kisada,» lausus Kangilaski. «Mina ise arvan, et häält tuleb tõsta siis, kui on sisuline probleem.»