/nginx/o/2014/04/28/2992298t1h9414.jpg)
Tartu linnapolikliinikus tõmbab enamik eriarste otsi kokku, sest linnale kuuluv polikliinik ei jäänud haigekassa korraldatud eriarstiabikonkursil sõelale kaheksal erialal kümnest ning aastaid seal eriarstil käinud patsientidel tuleb minna teistesse meditsiinifirmadesse.
Sugugi kõik patsiendid pole aga sellise otsusega rahul ning ka linnapolikliinikus töötavad arstid ei mõista, miks ajal, kui riik on võtnud suuna tervisekeskuste rajamisele, lammutati linnapolikliinikus aastatega üles ehitatud meditsiinikeskus.
«Eriarstide kaotamine kesklinna polikliinikust on väga ebaõiglane tartlaste suhtes,» kinnitas sporditeadlane ja bibliograaf Aime Pärnakivi (79), kes on Gildi tänava polikliinikus reumatoloogi juures käinud ligi 40 aastat. «Järjekorrad olid lühikesed, polikliinikus oli kompaktne keskus, nüüd on eriarstid eri firmadesse linna pidi laiali pillutatud.»
Peale selle on talle mõistetamatu, kuidas selline väga paljusid inimesi puudutav otsus tehakse lihtsalt ära, sellest isegi ei teavitata. «Lugesin polikliinikust kaduvatest eriarstidest lehest, pidasin seda uudist alguses hilinenud aprillinaljaks,» märkis Pärnakivi.
Nii seda asja jätta ei saa, otsustas ta koos Tartu linnavolikogu endise liikme ja linnapolikliiniku patsiendi Veera Sirgiga, ning kodanikualgatuse korras hakkasid need kaks naist koguma allkirju kõigilt, kes soovivad, et linnapolikliinikus jätkuks eriarstide töö ning et inimeste mitmekülgset meditsiinilist teenindamist kesklinnas ei kaotataks.
Peaminister Taavi Rõivasele, tervise- ja töövaldkonna ministrile Urmas Kruusele ja haigekassa Tartu osakonna direktorile Maivi Parvele saadetavale pöördumisele saab linnapolikliinikus allkirju anda 1. maini.
Ühe käiguga kaks arsti
«Siin on eriarstid aastakümneid töötanud, kuhu nende juures käinud inimesed nüüd minema peavad, seda ei ütle neile keegi,» kurjustas linnapolikliinikus kümme aastat töötanud naistearst Tiiu Kaljuste, kellel on koondamisteade käes.
Pensionieas Kaljuste lisas, et ta pole huvitatud oma töökohast kinnihoidmisest, vaid patsientidest ning sellest, et niigi rahapuuduse all kannatavas meditsiinisüsteemis ei pillutaks seda natukestki raha tuulde.
«Linnapolikliinikus on välja ehitatud väike günekoloogiaosakond, aga seda ei tulda vaatamagi,» rääkis ta. «Paberil rehkendati vaid punktid kokku ja tehti otsus, et raha saavad need ja nood, kuigi need ja nood pole varem sellist teenust osutanudki. Oleme jõudnud seisu, kus arst ja patsient on asendatud teenindaja ja kliendiga.»
Kaljuste lisas, et maja perearstid saatsid paljud kõhuvaluga naised naistearsti juurde. «Aitasime neid ka pärast tööaega, sest siin ei olnud patsient klient, vaid hädas inimene,» ütles ta.
Linnapolikliinikus töötab 18 perearsti, kellel on ligi 30 000 patsienti. Mõistagi ei käinud nende kõigi perearstide kõik eriarste vajavad patsiendid oma krooniliste hädadega vaid selles majas, sest Tartus on ju valik üsna suur – alustades Tartu ülikooli kliinikumist ja lõpetades erameditsiinifirmadega.
«Vanematel inimestel oli siin mugav käia, kõik vajalik oli ju olemas,» tõdes linnapolikliinikus töötav perearst Lea Miidla-Leitu. Tema ligi 1800 patsiendist pea 800 naist-meest põevad kroonilisi haigusi, mille pärast on tarvis eriarsti. Sama maja perearsti Liina Kase sõnul ühendasid eakad inimesed tihti tema juures käimise eriarsti visiidiga.
«Meie eriarste kasutasid paljud, on mõistetamatu, miks toimiv süsteem lammutati ning miks Tartu linn sellepärast kõva häält pole teinud,» ütles Kask. «Nüüd ostab teine kliinik haigekassa raha eest patsiendid endale. Samas on perearstide mure, kust leiab patsient, näiteks retsepti vajav reumahaige, endale kiiresti reumatoloogi. Nii suurt muudatust tehes oleks haigekassa pidanud arvestama pikema etteteatamisajaga.»
Samuti linnapolikliinikus töötava ligi 1100 patsiendiga perearsti Krista Soobiku juures käivatest kroonilisest haigetest laias laastus kaks kolmandikku kasutab kliinikumi eriarste, kolmandik käis aga samas majas eriarstide juures.
«Meil olid eriarstide järjekorrad lühemad kui mujal,» rääkis Soobik. «Perearstid said vajaduse korral patsiendi kohta siin eriarstilt kiiresti nõu küsida. Vahel sai konsultatsiooni vajav patsient siin eriarstile paari päevaga, kui keegi oli oma järjekorrast loobunud. Mujal nii kiiret abi loota pole.»
Lea Miidla-Leitu sõnul läheb patsientidel kõige rohkem vaja kardioloogi, reumatoloogi, ortopeedi, kirurgi ja günekoloogi abi ning seni olid need eriarstid linnapolikliinikus olemas.
Keskused alles mõtetes
«Nüüd räägitakse, et tervisekeskusi on vaja,» märkis Miidla-Leitu. «Meil juba oli siin tervisekeskus, oleks tulnud seda vaid veidi täiustada.»
Tõsi, tervisekeskustest räägitakse üha enam. Näiteks märtsis ilmus ajalehes Lääne Elu artikkel «Euroliit toetab tervisekeskuste rajamist 80 miljoni euroga», kus sotsiaalministeeriumi tervishoiuosakonna projektijuht Rain Sepping ütles, et tervisekeskuse rajajatena on eelistatud omavalitsused, omavalitsusliidud või munitsipaalhaiglad, sest neilt võib eeldada suuremat sotsiaalset vastutust: eraettevõtja võib viis aastat – see on rahasaamise tingimus – tervisekeskust pidada, aga pärast seda ei keela keegi eurorahaga rajatud hoones hotelli või spaad pidada.
Tartu linnale kuuluvas polikliinikus töötavad peale 18 perearsti labor, röntgeni- ja ultraheliuuringute kabinetid, apteek ja olid ka kümne eriala arstid, kellest haigekassa lepinguga töötavad nüüd ainult gastroenteroloog ja silmaarstid. Miks selline tervisekeskus ei kõlvanud?
«Investeeringud tervisekeskuste ehitamiseks või rekonstrueerimiseks on veel planeerimise järgus, seetõttu oleks õigem käsitleda minu välja öeldud mõtteid pigem lähtematerjalina edasiseks aruteluks, mitte kui riigi «vankumatut tahet» asju edaspidi just nii korraldada,» vastas Sepping.
Ta selgitas, et haigekassa ei saa tugineda mõtteavaldustele, mis on alles seaduseks vormistamata, seetõttu on mõneti ennatlik võrrelda tema väljaöeldut haigekassa praeguse praktikaga.
Esmatasandi tervisekeskusi kavandatakse eeskätt perearsti ja -õe teenuseid osutavate asutustena. Selle kõrval võiksid keskused osutada näiteks ka kodu-õenduse, füsioteraapia, ämmaemandaabi, koolitervishoiu, apteegi, töötervishoiu, hambaravi, vaimse tervise õe ja sotsiaaltöötaja teenuseid.
«Nõustun, et perearstide ja eriarstide koostöö on vajalik,» võttis Sepping jutu kokku. «Kindlasti oleks tervisekeskuse kasutegur suurem, kui seal võtaksid vastu ka eriarstid, ja seetõttu on plaan toetada ühise infrastruktuuri rajamist eriarstiabi osutajatega. Selle plaani õnnestumist näitab aeg.»
Kasutamata võimalused
Haigekassa uued lepingud eriarstiabiteenuste osutamiseks kehtivad 1. aprillist ja sellest päevast linnapolikliinikus kedagi kaheksa eriarsti juurde kirja ei pandud. Varem järjekorras olnud inimeste aitamise maksab haigekassa kinni.
31. märtsi seisuga oli selles majas lühim eriarstijärjekord kaks nädalat. Pikim järjekord, mis ulatub septembrisse, oli veerand kohaga töötaval kirurgil, kes võttis linnapolikliinikus aastas vastu keskmiselt 650 patsienti ja tegi samas ligi 600 lõikust ning lisaks hulga väiksemaid kirurgilisi protseduure (nt mädakollete avamine ja sissekasvanud küünte ravi).
Haigekassa lepinguta jäämine puudutab linnapolikliinikus osalise koormusega töötanud kaht kirurgi, kaht nina-, kõrva- ja kurguarsti, kolme kardioloogi, üht uroloogi, kolme neuroloogi, kolme günekoloogi ja üht ortopeedi ning ainsana täiskohaga ametis olnud reumatoloogi.
«Ega see maja tühjaks jää,» ütles OÜ Tartu Linna Polikliinik juhataja Mihkel Lember. «Perearstid töötavad siin edasi, meie labor, röntgeni- ja ultraheliuuringute kabinet teenindavad kogu linna inimesi.»
Aga paljud võimalused jäävad nüüd küll kasutamata: kardioloogidele ja günekoloogidele soetatud tipptasemel aparatuur ning korralik operatsioonituba muutus maksumaksjale kasutuks. Viimases tehakse nüüd lõikusi vaid tasu eest. «Laseme siin normaalsed tingimused vastu taevast, kas see siis ongi meditsiiniökonoomika,» arutles Lem-ber. «Saaksin veel kuidagi aru, kui lepingumahtusid oleks vähendatud. Aga ei, plats puhtaks!»
Eriarstiabi konkursi tulemusi analüüsides on ta jõudnud järeldusele, et kuigi linnapolikliinik on haigekassale nii ravijuhtude kui nende hinna poolest olnud truu lepingupartner, osutus see miinuseks, sest konkursitingimused andsid eelised hoopis uutele tulijatele, kes ei saanud punkte kaotada näiteks varasemate nõuete pärast ning pakkusid madalamat hinda.
«Oleme Tartu linna asutus ega saa hindadega susserdada,» märkis Lember. «Ja kuidas saab olla nii, et suur haigla osutab üht teenust hinnaga 1,0, aga väikselt oodatakse seda teenust odavamalt ning väike pakubki hinnaks 0,8? Suures pildis on see ebavõrdne kohtlemine, mida haigekassa teeb.»
Lisaks kaotas linnapolikliinik konkursil punkte, sest kõik eriarstid ei töötanud ka haiglas. Mõni konkursi võitnud firma on neile eriarstidele juba tööpakkumise teinud.
Haigekassa eriarstiabilepinguta jäi Eestis veel teisigi raviasutusi, sh Tallinna Lasnamäe polikliinik kaotas 60 protsenti eriarstidest. «Kui seda probleemi tahetakse lahendada, siis raha taha asi ei jää,» märkis Lember. Ta on arvestanud, et lepinguta jäänud kogu Eesti vanad lepingupartnerid vajavad eriarstidega jätkamiseks 3–4 miljonit eurot. Haigekassa reservis on miljard eurot, rääkimata sellest, et eelarve reserviski on piisavalt raha.
Lember on juhtunu üle palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et vaja on muutusi suhtumises. «Suhtlemine haigekassaga tähendab nüüd meditsiiniteenuse ostu-müüki, kuid tegelikult on ju vaja ravida patsienti,» ütles ta. «Teisalt killustatakse meditsiin väikeste pakkujate vahel. Aga meditsiin pole konkurents, vaid koostöö, et anda inimesele võimalikult head abi.»
Patsient või klient?
Patsient Aime Pärnakivi on üks, kes vajab abi: vaid reumatoloog saab talle soodustusega vajalikke ravimeid välja kirjutada.
Pärnakivi reumatoloog hakkab tööle Tammelinnas erakliinikus, ehk läheb patsiendi elu nüüd hoopis paremaks? «Ei, käisin seal, mulle ei meeldinud,» kostis Pärnakivi. «Muidugi on inimene harjumuste ohver, mulle tõesti meeldis kesklinnas polikliinikus käia. Elan Tammelinnas, aga suures plaanis ei ole see patsientidele hea koht, buss käib sinna vaid poole tunni tagant.»
On ka isiklikumaid probleeme – Pärnakivil hakkavad vajalikud ravimid lõppema. Linnapolikliinikusse ei saa ta reumatoloogi juurde minna, seal oli viimane võimalus end eriarstile kirja panna 31. märtsil, kui muutustest polnud veel juttu. Uues kohas hakkab reumatoloog tööle 6. mail, kuid sinnamaani Pärnakivi ravimitega välja ei vea. «Ma pole pessimist, kuidagi ikka saab alati,» ütles ta. «Aga see hakkab mulle küll vastu, kui inimestest lihtsalt üle astutakse.»
.....................................................................
Arvamused
Urmas Kruuse
Tervise- ja töövaldkonna minister
Haiglavõrgu arengukava haiglad on riigi jaoks väga olulised, aga oluline on ka valikupartnerite võimalus pakkuda patsientidele kvaliteetset teenust, mis koostöös perearstide ja eriarstidega moodustab ühe terviku. Seetõttu on arusaamatu, miks OÜ Tartu Linna Polikliinik kaotas kümnest eriarstist kaheksa. Ei saa olla kindel, et selline valik on tartlastele ja lähinaabritele parim. Eesti on piisavalt väike ning kompetentsust selles valdkonnas tuleb hoida.
Patsientide võimalustel valida rohkema arvu teenuseosutajate vahel on otsene seos ravikvaliteedi ja kogu süsteemi edasiarenemisega. Praegu on mul küsimused: kas selline suurte mahtude korraga ümberjagamine on mõistlik ning mis saab Tartu linnapolikliinikus eriarstide juures käinud inimestest ja ka sinna majja tehtud investeeringutest?
Haigekassa nõukogu järgmisel koosolekul tahan saada täpsemat selgitust nende valikukriteeriumide kohta ning mõista, kas see kõik oli tõesti patsientide huvist lähtuv.
Katrin Rehemaa
Eesti Arstide Liidu peasekretär
Probleemi juured on Eesti tervishoiu kroonilises alarahastamises. Kuigi eriarstijärjekorrad on pikad, ei suuda haigekassa kogu vajalikku arstiabi rahastada. Ükskõik kuidas lepinguid jagada, keegi jääb ikka ilma ja osa patsiente peab kas teise raviasutusse pöörduma või ise ravi eest maksma.
Haigekassa ülesanne on võimaldada patsientidele olemasolevates tingimustes parima kvaliteedi ja hinna suhtega arstiabi, kõiki asjaolusid teadmata on tehtud valikuid raske hinnata. Olukorda saaks parandada tervishoiu rahastamist suurendades, kuid selleks on vaja poliitilist tahet.
Marvi Kibe
OÜ Tartu Linna Polikliinik nõukogu esimees
Oleme juhtunut arutanud mitu korda ning palunud polikliiniku juhatajal teha kirjad haigekassale. Et linnapolikliinik jäi eriarstidest ilma, on puhas riiklik otsus, meil on siin väga vähe ära teha. Sellele konkursile tulid uued tegijad, nad pakkusid väiksemate teenuste eest väiksemat hinda ja vähempakkumine saigi linnapolikliinikule saatuslikuks. Linnapolikliinik on linna ettevõte, see asutus peab ausalt töötama, et end ära majandada, ning sellepärast ei ole võimalik alapakkumist teha.
Haigekassa otsus tuli kõigile väga ootamatult, lootsime, et tervisekeskusena töötanud linnapolikliinikut ikka rahastatakse. Varem sai linnapolikliinik haigekassalt aastas veidi üle miljoni euro, sel aastal vaid 494 000 eurot.
Tegelikult tekitas haigekassa eriarstiabi osutamise konkurss probleeme kogu Eestis, ka Tallinnas jäi Lasnamäe polikliinik suures osas eriarstideta. Tallinnas on asi tõsine, seal on tegu suuresti vene patsientidega. Loodame, et ehk juhtub ime ja haigekassa jagab veidi raha ümber.
Vladimir Šokman
Tartu abilinnapea
Polikliiniku kohal on taevas pilvine, kuid matusemeeleolu selles majas pole. Eriarstiabi osutamise konkursi kohta mul palju andmeid pole, siit-sealt noppeid korjates on aga küsimusi tekkinud küll. Peamine küsimus on, et kuidas tulid sellised tulemused. Kõik pooled on lubanud, et kõik patsiendid saavad teenindatud. Aga kui kaua suudavad uued lepingupartnerid lubatust kinni pidada?
Fakt on see, et inimesed vajavad eriarste, sellest ei saa kuidagi mööda ning sellepärast tuleb asjaga tegelda. Oleme kokku leppinud, et ei suhtu linnapolikliinikus juhtunusse paaniliselt, suhtume asjasse pragmaatiliselt – me ei torma seal kohe suuri muutusi tegema.
/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)