Täna Postimehes: Valga kortermaju lammutab vaesus ja tühjus

Sellised lagumajad on maakonnalinnas vähemuses – reeglina on need puidust –, ehkki leidub palju uhkemaidki tühjalt seisvaid kivimaju.

FOTO: Jassu Hertsmann

Nende majade hämarad koridorid meenutavad urgusid, seal võtab mind vastu segu kuivkäimla, rääsumise ja kopituse lõhnast – see on vaesuse hõng.

Valgas on selliseid maju hulgim, tavaliselt on need vanad puitmajad, mis ehitati juba sadakond aastat tagasi, kui raudteelinn oli oma arengu haripunktis. Paljud hoonetest jäävad Valga südalinna, ent raudteejaama lähistel leidub terve kvartal, kus ühe maja seitsmest korterist on asustatud kolm, teises samuti kolm, kolmandas ainult kaks ja nii edasi. Nad on reeglina pensionärid, ühel või teisel viisil elu hammasrataste vahele jäänud või lihtsalt vaesed inimesed, sest Valga ongi üks vaene linn, kui vaadata töötuse ja -palgaedetabeleid. Aga Valga võiks olla imearmas linnake, kui poleks vaesust ja elanikkonna väljavoolu.

Esimese ukse avab mees, kelle elumaja ülemisel korrusel ei ela kedagi. Elu on tema näost jämeda vaona üle sõitnud. Järgmises majas elavad kaks pensionäri, ema ja tütar. Nad ei esita elule üleliia kõrgeid nõudmisi, nad lihtsalt elavad seal. Nad ei kurda ka kõrgete küttekulude üle, mis tulenevad naabrite puudumisest. Nemad elavad südalinnas. Järgmises majas Valga slummis Vahtra tänaval kohtan üht mustlast ja vanaprouat, kes samuti ei nurise. «Siin üks elab sääl kus ei tohiks,» räägib vanaproua. Tõepoolest elab see naaber selles maja osas, mis hiljuti põles. «Eks ta talvel ole külm, sest kõrvalkorterites ei elata.» Viimasest läbi käidud majast leian venelanna Larissa, kelle majas pole enam kolm kuud vett, aga tema nuriseb õige häälekalt. «Küsisin, kuidas me siin istume ilma veeta, aga siis öeldi, et makske 3000 eurot, et saaks ühendada uue veevõrguga.»     

Valga hädaks pole sugugi üksluine arhitektuur, nagu näiteks Jõgeval. Stiilseid puit- ja kivihooneid leidub siin vanadest headest aegadest küllaga. Mõni neist on kordagi tehtud, aga sellised on vähemuses. Piilume sisse linna ühest vanimast hoonest, 18. sajandil valminud majast, mille lõhutud aknast avaneb vaade kaunile võlvlage kaunistavale dekoorile. See hoone, ajalooline postihoone ja õigupoolest terve kaitsealune hoonetekompleks südalinnas kuuluvad ühele elule alla vandunud inimesele. Kuidas sai selline inimene hoonekompleksi omanikuks, ei oska Valga linnaarhitekt Jiri Tintera mulle öelda. Kunagi õnnestus kusagil selles suures hoonetekompleksis pesitseval salapärasel omanikul poolmuidu need majad endale saada. Omanik end linnavalitsuse ametnikele naljalt kätte ei anna – igasugused ettekirjutused ja trahvid on talle nagu hane selga vesi ja maja jätkab pöördumatut lagunemist.

Siin on terveid tühje paneelmaju, suur ja tühi hotell, mille suutlikkus külalisi vastu võtta piirdub mõne toaga. Aga eelkõige on siin vanad puidust, kuni kümnekonna korteriga hooned Valga hiilgeaegadest.

Tagasi üles
Back