Tarvo Siilaberg: isiklik Tartu

Tarvo Siilaberg. Foto: Erakogu

Tartu on minu kodulinn, olen siin sündinud ja viimase poole oma elust elanud. Linn, mis on ühtaegu kodu, pole kunagi umbisikuline ja ilma näota kogu füüsilisi ja juriidilisi isikuid. Tartu nägu on nende kodanike nägu, kes annavad isikliku panuse oma elukeskkonna heaks ja teevad selle nimel tegelikku tööd – nii tasuta kui tasu eest.

Et Tartu oleks veelgi enam oma kodanike nägu ja vajadustele vastav elupaik, peab rohket kõneainet pakkuv kaasav valitsemine saama tegelikuks ning seda enam ka avalike teenuste delegeerimise mõistes.

Ametlikus pruugis tähendab avaliku teenuse (näiteks haridus, sotsiaaltöö, tervishoid) lepinguline üleandmine olukorda, kus avalik võim (riigiasutus või omavalitsus) annab avaliku teenuse osutamise üle eraõiguslikule juriidilisele isikule (SA, MTÜ, äriettevõte), kuid säilitab kontrolli ja vastutuse teenuse pakkumise üle.

Kaasamine on protsess

Ka seni pole avaliku teenuse delegeerimine Tartus tähendanud pelgalt kojamehe palkamist: kaasava valitsemise heaks näiteks on linnavalitsuse investeeringutoetus eralasteaia pidajatele, mille kaasabil on loodud ja loomisel sadu pikaajaliselt fikseeritud kohatasuga lasteaiakohti ning mille kaasmõjul on tekkinud ja tekkimas kümneid uusi töökohti, rääkimata tartlaste suurenenud võimalustest tagada oma lastele kvaliteetne alusharidus.

See on praktikas toimiv ja tulemuste varal kinnitust leidnud näide sellest, kuidas kohalik omavalitsus on loonud eeldused koostööks kodanikuühiskonnaga kodulinna paremaks muutmise nimel.

Toodud näitest nähtub, et kaasamine on protsess, sotsiaalne partnerlus. Seevastu lähiminevikust tuntud valimishõngulise «kaasamise» kampaania käigus raha külvamine on ühekordne demagoogiline palagan, mida tunti juba Vana-Roomas, kus tsirkus ja leib pidi kodanikud vagurad hoidma.

Suhteliselt noore ja haritud kodanikkonnaga ülikoolilinna valitsema seatud ametnikud ja poliitikud peaksid mõistma, et ettevõtlikkus on omaette ressurss – ilma ettevõtliku vaimuta pole kasu ei varast, teadmistest ega inimestest.

Ilma ettevõtliku vaimuta on tagajärjeks hoopis kolme ülejäänud nimetatud ressursi ebaefektiivne kasutamine, kui mitte raiskamine.

Seega, iga kodanikualgatuslikku initsiatiivi, mis soovib Tartut muuta paremaks kodulinnaks, tuleb väärtustada ja märgata.

Ülikoolilinna ei saa juhtida provintslikult tagurliku mentaliteediga, mis automaatselt võrdsustab eraõigusliku ettevõtlikkuse ärihuviga ning mõistab linna pigem asutuse kui kogukonnana. Valitsejate suutmatus kogukonda adekvaatselt tajuda viib võõrandumise ja konfliktideni – elades aastas 1994 pole võimalik mõista kodanike vajadusi 2014. aastal.

Olgu lisatud, et raske on tõsiseltvõetavate dialoogipartneritena käsitleda neid ülikoolilinna juhtidest parteilasi, kes näevad oma töös eelkõige instrumentaalselt kasu, mis teeniks neile esimesel võimalusel välja pileti Toompeale. Kas kael õieli Tallinna poole elades on üldse võimalik Tartu vajadusi märgata?

Rääkides kaasavast valitsemisest ja avalike teenuste delegeerimisest valdkonnas, mida enim tunnen, tuleb silmas pidada, et haridus on avalik hüve – vaatamata sellele, kas haridusasutuse (kool, lasteaed) pidaja on omavalitsus, riik või MTÜ.

Siinjuures on eraõiguslik pidaja riigile ja kohalikule omavalitsusele loomulikuks partneriks: peaks ju nii era- kui avalik-õigusliku kooli pidaja esindama sama kogukonna liikmete tahet saavutada parem elukeskkond, sealhulgas haridus.

Eespool toodud näitele tuginevalt: sotsiaalse partnerluse kaudu uute lastaiakohtade vorpimine on mõttetu ressursi raiskamine, kui sellega ei kaasne alushariduse sisulise kvaliteedi paranemine.

Erakoolid ja -lasteaiad kui kodanikualgatuslikud haridusinitsiatiivid mitmekesistavad kohalikku hariduselu ja loovad vajaduspõhiseid lisavõimalusi. See omakorda on arenenud demokraatia tunnuseks, mis tähendab huvide, seisukohtade ja vaadete paljusust.

Iga haridusuuenduslik kodanikualgatus, mis panustab kohaliku elukeskkonna paremaks muutmisse, väljendab otseselt kogukonnaliikmete tahet ehk hääletamist tegude kaudu ning väärib asjakohast mõistmist (ehk kaasamist) ka kohaliku võimu poolt.

Haridusvaldkonnast toodud näited kehtivad ka kõigi teiste eluvaldkondade puhul, kus avalike teenuste mõistlikul moel delegeerimine võimaldaks kohaliku omavalitsuse ja ettevõtliku kodaniku koostööd.

Avatud suhtlemine

Kaasava valitsemise – nagu igasuguse usaldusväärse partnerluse – esmane eeldus on avatud ja aus suhtlemine. Lepingud ja ametlikud kokkulepped on vaid koostöö raamistik.

Suhtlevad ikka omavahel inimesed ja koostöö õnnestub seda enam, kui asjaosalised suudavad kujundada omavahelise usaldusliku koostööpraktika, igal sammul formaalsetele kokkulepetele toetumata – eriti olukorras, kui konkurents on olematu või teenused raskesti mõõdetavad. Usaldusliku avalike teenuste delegeerimise praktika seisukohast on hädavajalik, et kokkuleppeid ja lubadusi (loe: õigustatud ootusi) täidetakse ning reegleid ei muudeta mängu kestel.

Vastasel juhul oleks tegemist koostööpartneri hülgamisega, isegi kui formaalselt on tegu JOKK-olukorraga – see on muide ka valitsemiskultuuri küsimus.

Kaasava valitsemise kontekstis kannavad võim ja kodanikualgatuslik initsiatiiv seega kaasvastutust ühiste eesmärkide saavutamisel. Oluline on, et kaasvastutust ka tajutaks eesmärgipäraselt, mitte kergekäeliselt võttes-jättes või koormana, mida esimesel võimalusel koostööpartneri turjale sokutada.

Kaasav valitsemine ja avalike teenuste delegeerimine on üksnes vahendid.

Kodulinna elukeskkond sõltub eelkõige sellest, kuivõrd me kodanikena seda isiklikult võtame, kuivõrd tunnetame ühises avalikus huvis oma isiklikku igapäevast vajadust ja vastutust, kuivõrd näeb linnavõim kodanike ettevõtlikkuses ressurssi ja kuivõrd arusaamatut sebimist. Hoidkem oma kodulinna nõudlikult ja kiivalt ning võtkem Tartut isiklikult!

Loe veel: Lemmit Kaplinski, «Kaasavalt eelarvelt kaasavale linnajuhtimisele», TPM 13.2.