Toomas Jüriado: uuenduslik ja igikestev – ühed hullud mõlemad

Toomas Jüriado Foto: Ove Maidla

Kui 14. juuni Tartu Postimehest linnaisade bussiplaani muutuste kohta käivaid õigustusi-põhjendusi lugesin, tuli otsekohe meelde nõukogudeaegne nn Armeenia raadio anekdoot: «Kas sotsialismi võisid välja mõelda teadlased?» – «Ei, pole võimalik: nemad oleksid enne valgete hiirte peal proovinud!»

Tartu bussiliikluskavugi näikse pusserdavat mingid mehed kusagil kabinetis ning ehkki väidetavasti toetutakse mingitele uurimustele, on teenuse kasutajad tigedad. Ja praegu tundub, et ka reformijad ise on veidi õnnetud.

Olen ikka pidanud kurja juureks seda, et reformijatel endil pole pidevat bussisõidukogemust. Lähtutakse tont teab kust tulevatest nõuannetest või lihtsalt iseenese tarkusest.

Hooli nõrgemast!

Nüüdse reformi suurim õnnetus on see, et korraga muudeti mitte ainult sõiduplaanide veebiesituse vormi, vaid ka suhteliselt paljusid marsruute. Viidatud artiklist ei leidnud ma sõnagi põhjendust, miks siiski oli vaja nii paljude liinide kallale minna. On see kinnituseks, et eelmine marsruudireform läks aia taha? Linna struktuur ju nende paari aastaga nii kapitaalselt muutunud ei ole.

Mitmesugustel põhjustel pidin kohe esimesel «reformijärgsel» nädalal sõitma tavatult paljude liinide bussidega ning sain tunnistust ühest muudatuste kõige kurvemast tagajärjest: hulk nõutuid ja ärevalt murelikke vanainimesi, kes tõesti ei saanud aru, kuhu üks või teine buss nüüd sõidab. Iseäranis hulluks muudavad olukorra veel remonditööde tõttu suletud tänavalõigud.

Kõige masendavama loo kuulsin tuttavalt: pime poiss ei leidnud harjumuspärasest kohast bussi number 1 peatust. Bussipeatuste edasi-tagasi nihutamine on üks arusaamatumaid seiku viimastes muutustes.
Kõige selle põhjal tunnen, kui hoolimatud on mu armsa kodulinna (transpordi)juhid kõige väetimate kaaslinlaste suhtes. Päevast päeva bussiga sõites tean, et vanurid moodustavad bussisõitjatest vägagi olulise osa ja nendega võiks püüda rohkem arvestada.

Samasse hoolimatuse valda kuulub ka lause «Linnaelanike vanade arvutite suhtes on ametnikud võimetud». Jah, muidugi on võimetud, aga sellistele asjadele tuleks elanikest hoolivatel linnaisadel mõelda enne kardinaalseid muudatusi.

Millegipärast arvan, et päris paljudel vanainimestel on kodus just sellised laste või lapselaste jaoks vanaks jäänud infomasinad.

Artiklis on üles loetud üksjagu uue veebiesituse hädasid, aga neid on veel. Aastaid olen olnud üsna sage ühistranspordi ja veebisõiduplaani kasutaja ka Tallinnas. Ja olen kõik need aastad oma «heade mõtete» kodulinnale kiitust avaldanud: meie senine sõiduplaani vorm oli kindlasti mugavam kui pealinlaste http://soiduplaan.tallinn.ee/.

Kahurist varblasele

Nüüd kasutusele võetud esitus on nähtavasti tallinlaste tehtud ja sarnaneb oma tülikuselt üsna mitmes mõttes nende veebiga: klikke tuleb vajaliku info saamiseks teha hoopis rohkem kui Tartu vana infoesituse puhul.
Piisavalt abi pole ka linna kodulehele lisatud failidest, kus on busside väljumisajad bussipeatuste kaupa. Näiteks mina pole pähe õppinud kusagil teises linna otsas asuvate peatuste nimetusi, «reforminädalal» oli mul aga vaja sõita nii Veerikult kui ka Ringteelt. Oli ikka mõistatamist, millist paika üks või teine nimetus ja lühend tähistab.

Võin selle kirjutada oma isikliku juhmuse arvele, aga kui mul tuli tulla raudteejaama kandist viimase nr 20 bussiga Annelinna gümnaasiumi peatusse, jäi mulle algul veebisõiduplaanist mulje, et see buss lõpetab oma sõidu Kivilinna peatuses. Õnneks tundus see siiski ebaloogiline ja eks ma saanud oma rumalusest ise aru. Paraku, mujalt tulnule võib selline valearvamus saada tõsiseks takistuseks. Samasugune probleem võib tekkida teistegi ringmarsruutide puhul. Kusjuures lisasegadust külvavad muudetud marsruudiga sõitude erinevas šriftis kellaajad.

Kõige tüütum on siiski see, et maanteeameti bussiveeb on oluliselt aeglasem nii vanast Tartu kui ka Tallinna e-sõiduplaanist. Pole ka ime, kui sinna on surutud võimalusi, mida ilmselt 90 protsenti sõitjatest iialgi ei kasuta või kasutab väga harva. Ikka umbes nii, et varblasi lastakse kahurist.

Abilinnapea Margus Hansoni jutt sellest, kuidas nüüd saab pelgalt aadresside järgi teada marsruudi läbi kogu Eesti, ajab pigem nutma kui naerma.

Mis te siis arvate, austet linnahärra, kui palju võiks olla inimesi, kes toksiksid arvutisse näiteks Tartu Kraavikalda ja Sillamäe Akadeemik Pavlovi või Kallaste Oktoobri tänava ning jääksid siis põlevi silmi ootama, milliseid lennukeid, laevu ja auruvedureid marsruudiotsija talle selleks teekonnaks pakub!?

Siiski olen üsna kindel, et neid, keda huvitab Varikult Kvissentali või Raadilt Veerikule kulgemine, on kaugelt rohkem. Neid rahuldaks hoopis rohkem vanas stiilis, kiirelt toimiv ja lollikindel tulpesitus.
Mehed, tunnistage oma rumalust ja unustage öeldud lause «Vana sõiduplaneerija aga tagasi ei tule, sest kaks korda andmete sisestamisel pole mõtet»! Ja mis siiski tingis selle, et korralikult töötanud formaadist loobuti? Kokkuhoid? Kirglik uuendusvajadus?

Tühine viga on see, et maanteeameti ja peatuste kaupa esituse busside väljumise ajad on veidi erinevad. Kuna erinevused jäävad siiski lubatud +/- kolme minuti (muide, kas see tähendab ka bussijuhi õigust sõita lõpp-peatusest kolm minutit varem välja?) vahemikku, siis on see lihtsalt ebakorrektsust kinnitav nüanss.

Teine, pigem halvemas suunas muudatus on peatustesse kinnitatud sõiduplaanid, mis on (veel) raskemini loetavad kui vanad. Ja muidugi olnuks ülimalt naiivne oodata, et marsruutide muutudes muutuvad kohe ka peatustes postidele maalitud numbrid.

Midagi igavest

Jahmatavalt muutumatu on Tartu «bussikolonnide» tava: ühest peatusest väljuvad eri bussid samas suunas sageli üsna samal ajal, millele järgneb pikk vahe. Tean ka põhjendust: liine on palju, osalt nad kattuvad ja seetõttu on teatav aegade ühtelangemine vältimatu. Nõus.

Aga kui tegu on olulise sõlmpeatusega ja olulises suunas (st rohkete sõitjatega) sõitvate bussidega, tuleks seda siiski hoolikamalt vältida ja busse hajutada.
Komistasin järjekordsele näitele, kui hakkasin uurima, kuidas õhtul pärast teatrit Annelinna saada. Oletatavasti on kõik liikluskorraldajad nõus, et Kaubamaja peatus on tähtis ja Annelinna suund mööda Kalda teed oluline.



Õhtuste bussidega on seal nii, et nr 1 väljub 20.13, 20.33, 20.55, 21.14, 21.41, 22.11 ja 22.40; nr 3 aga 20.13, 20.41, 21.15, 21.42, 22.13 ja 22.41! Kuuest bussipaarist viis sõidavad ühe-kaheminutise vahega!

Kenasti sobib sellesse ritta ka bussi nr 15 väljumine 22.15. Pärast kella 23 buss nr 3 ei sõida, nr 1 väljub 23.02 ja nr 15 kell 23.00. Kohati hakkab küll tekkima tunne, et sellised graafikud on jonn või (paha)tahtlikkus.
Lõpetuseks: tahaksin vähemalt unistadagi, et kunagi hakkavad taas sõitma ka hilisemaid kojuihkajaid vedavad mikrobussid. See oleks Kivisildniku stiilis öeldes minu «positiivne programm».