Kaheksa tonni veega Euroopat vallutama

Ahhaa ekspositsioonijuht Mihkel Sild (paremal) ja ekspositsioonimeister Andres Kuura demonstreerivad masinat, millega saab näidata veekeerise teket. Foto: Kristjan Teedema

Ahhaa ja Tallinna Lennusadam toovad mai alguses Tartus publiku ette täiesti uue merendusega seotud koguperenäituse «Ujub või upub», mida loodetakse hiljem rentida teistelegi Euroopa teaduskeskustele.

Ligi aasta Ahhaa töökodades ette valmistatud ühisnäitus koosneb neljateistkümnest eksponaadist, mis paiknevad just näituse tarbeks ehitatud merekonteinerites. Näitusesaalis on üle kaheksa tonni vett ning teaduskeskuse kinnitusel on see rändekspositsioon Eestis kõige mastaapsem ja tehniliselt keerukaim.

Lennusadama tegevjuhi Ott Sarapuu (pildil) sõnul sai näituse idee alguse juba ülemöödunud aasta sügisel, kui ta luges Postimehest intervjuud värskelt Ahhaa etteotsa asunud Andres Juurega.

«Lennusadam oli väga edukalt käima läinud, aga juba tekkis küsimus, mis edasi saab. Sa ju pead andma inimestele põhjuse tagasi tulla. Ja siis lugesin, ohhoo, Tartus on selline tüüp, äkki võiks teha ühisnäituse. Võtsin telefoni ja helistasin Andresele,» meenutas Sarapuu.

Ühiselt arutades jõutigi lõpuks otsusele, et näitus võiks olla seotud merenduse ja laevadega.

«Tegelikult on merefüüsika jube äge asi. Selles on ainest. Teisalt liigub kogu muuseumimaailm sinnapoole, et külastajad ei vaata pelgalt enam klaasvitriine, vaid panevad ise käed külge,» selgitas viis aastat Lennusadamaga seotud olnud Sarapuu.

Terad sõkaldest

Ka Ahhaale oli ülioluline, et näitus tuleks interaktiivne. «Meile on see must be (kohustuslik – toim), et asju peab saama katsuda, nad peavad sinuga kuidagi suhestuma,» lausus Andres Juur ning tõi välja veel ühe tähtsa aspekti.

«Me tahtsime algusest peale teha näitust, mis ei jääks ainult meile, vaid et see oleks sellise kvaliteedi ja perspektiiviga, et seda tahetakse näidata ka mujal,» märkis ta.

«Kui näitus on Tartus ja Tallinnas ära olnud, läheb ta maailmaturneele,» lisas Sarapuu.         

Esialgu genereeriti umbes nelikümmend ideed, kuid töö käigus jäi neist sõelale kolmandik. Kaks peamist valikukriteeriumi olid teostatavus ning see, et eksponaat poleks maailmas väga levinud. «Meil pole mõtet toota asju, mis on igas teaduskeskuses olemas. Pigem püüdsime teha seda, mida on vähe tehtud või see on päris originaal,» lausus Juur.

Sarapuu kolme lemmikeksponaadi hulka kuulub esimesena kuue meetri pikkune klaasist lainevann, milles on võimalik jälgida lainete tekkimist. «Sa saad ise tekitada näiteks hiidlaine ja vaadata, kuidas see muutub, kui muutub mere põhi. Meile pole see ehk nii tähtis teema, aga Aasia poolel küll,» lausus ta.

Teiseks mainis Sarapuu Bermudat. «Kõik inimesed on kuulnud midagi Bermuda kolmnurgast ja selle kohta on väga erinevaid teooriaid. Isegi maaväliste tegelasteni välja. Üks võimalik teooria on aga see, et laevade uppumise põhjuseks on gaasimullid,» rääkis ta.

Nimelt on väidetud, et Bermuda kolmnurga all on gaasimaardlad, kust aeg-ajalt lekib gaasi. Pinnale tõusvad gaasimullid muudavad aga veetiheduse sedavõrd väikseks, et raske laev ei suuda enam veepinnal püsida. Ka näitusel on võimalik ühte akvaariumisse tekitad nii palju õhumulle, et pisikesed laevad vajuvad põhja.

Kolmandaks tõi Sarapuu esile eksponaadi, mis annab reaalse võimaluse põgeneda uppuvalt laevalt. Täpsemalt on ühte merekonteinerisse ehitatud laeva sisemus ning see tõstetakse suure nurga alla.

«Tegelikult ei kujuta me keegi ette, mis tunne on liikuda tõsiselt kreenis laevas, aga siin saab seda omal nahal tunda,» lausus ta. Lõpuks «tekile» jõudes tuleb külastajal hüpata üle liugtee päris päästeparve. «No kui seal ka emotsiooni ei teki, siis kus veel?»

Keerulised lüüsid

Juur mainis enda lemmikuna lüüside süsteemi, kus on võimalik ise laeva juhtida. «Mis saab veel paremat olla kui poisid ja mudellaevad? Sa saad ise olla lüüsioperaatori kingades ja proovida, kas see ikka on nii lihtne tegevus, nagu tundub,» lausus ta.

Meremuuseum on eksponaadile juurde pannud ka lüüside ajaloo ehk kust lüüsid alguse said ja kus neid tänapäeval kasutatakse. «Mulle tuli täieliku üllatusena, et ka Rootsis on kasutusel väga pikk lüüsidega kanalisüsteem,» tunnistas Juur.

Sarapuu sõnul peaks näitus olema ka vanematele inimestele huvitav. «See näitus on universaalne ning peaks kõnetama eri vanuserühmi,» lausus ta.

Eksponaatide hulgast toovad mehed välja veel allveelaevadega akvaariumi ning rõhu alla olevad veesambad. «Igaühel on võimalik saada aimu, kui keerulised on süvaveeuuringud, või pista käsi kummimembraani vahele ja tunda paarimeetrise veesamba muljuvat jõudu,» kirjeldas Juur.

Millise eksponaadi meisterdamine tehniliselt kõige keerulisemaks osutus, on Juure sõnul raske öelda. «Kõige rohkem töötunde läks lüüside tegemiseks, aga tihtipeale nõuavad lihtsad asjad rohkemgi aega ja energiat,» lausus ta ja tõi näiteks vooluvariatsioonide eksponaadi. Sellega saab proovida, milliseid keeriseid erineva põhjaga alused veele jätavad.

«Selle seebi valik, mis efekti kõige paremini esile toob, oli üks kõige keerulisemaid asju. Meeletu katsetamine ja proovimine,» kirjeldas Juur paarikümnepealise meeskonna tööd. Ta tunnistas, et mõni algne idee tuligi pooleli jätta. Näiteks güroskoobid, mis ei vastanud lõpuks enam näituse fookusele.

200 000 eurot

Hiigelnäituse eelarve ulatub 200 000 euroni ning see on vaid materjalidele ja allhangetele kulunud summa. Akvaariumideks vajalik klaas osteti Elvas asuvast Marepleksi klaasitehasest ning peaaegu kõik metallkonstruktsioonid, sealhulgas ka merekonteinerid, valmistas vanglatööstus. Akvaariumid on kõik erikujulised, paksemad klaasid 4–5-sentimeetrised.

«Ma ei usu, et ükski akvaarium katki võiks minna, pigem tuleb mõni voolikuots kusagilt lahti,» muigas Sarapuu. Seda, et keegi kusagil natukene märjaks saab, peab ta veega seotud ekspositsiooni juures loomulikuks.  

Juure sõnul kasutatakse akvaariumides kokku 8,5 tonni vett, mis on umbes kaks tuletõrjeautotäit. «Lihtne arvutus näitab, et kui see kõik meie näitusesaali laiali jookseb, siis on veekihi paksus umbes seitse millimeetrit. Nii et paksema tallaga kingaga tuleb veel kuiva jalaga välja,» naeris ta.

Kuigi näituse avamiseni jääb veel kaks nädalat, ütleb mõlema mehe sisetunne, et «Ujub või upub» teeb ajalugu ning lööb laineid ka välismaal. «Ma arvan, et meil pole mingi probleem seda paar aastat Euroopas ringlemas hoida,» lausus Juur. Ta pakkus, et kui näitus umbes 1,5 aastaks välja rentida, oleks selle tootmiskulud tagasi teenitud.

«Eks esimene lakmuspaber on Eesti, aga mina olen küll hästi positiivselt meelestatud. Vähemalt disainilt on ta küll väga hea,» sõnas Sarapuu. Ta peab peagi avatavat näitust professionaalse taseme poolest isegi paremaks, kui oli ülipopulaarne Titanicu näitus.

7. maist on näitus avatud Ahhaa teaduskeskuses ning uuel aastal kolib see Lennusadamasse.            

«Mina usun küll, et see näitus ujub,» oli Sarapuu kindel. «Peab ujuma,» nõustus Juur.