Ilus kast, aga grammofon see küll pole

Firma AEG kirjutusmasina Mignon mudel 3 aastast 1917. Foto: Margus Ansu

Keldrit oli vaja koristada. Tarvilikud asjad alles jätta, ja tarbetud ... nagu ikka. Pätsi-aegse linnamaja keldris neid asju ikka oli. Mine tea, millal tarvis läheb. Aga ruumi oli seal ka küllalt.

Asjade hulgas oli must plekist kast, sang peal ja ees kiri «Mignon». Puitplaadil. Lukus. Võtmeta. «Vanaema, vanaema, mis see on?» «See on grammofon!»

Pole paha, mõni vana vinüülplaat on ju ka riiulis.

Imelik, et sellisel vana kooli grammofonil ei ole suurt läikivat toru. Kuid mis siis ikka, tehnikaajalugu on täis igasugu kummalisi mõttekäike. Kas olete ehk juhtunud nägema grammofoni, mille toru on ehitatud hoopis alla kappi ja helivaljust saab sättida kapiust soovi järgi paotades või siis koomale lükates?

Grammofoni laht muukimiseks läks üksjagu pusimist. Lõpuks õnnestus.

«Aga vanaema, vanaema, mis see siis on!?»

Sellele grammofonile küll plaati pöörlema panna ei õnnestu. Masin näis üpris eakas. Rohkem nagu kirjutusmasin, kuid mis puudus, oli sõrmistik. Nagu kiire katsetus näitas, oli masin laitmatus korras, kui võtme puudumise fakt kõrvale jätta.

Kuidas see «grammofon» keldrisse sattus, on see kuidagi seotud kaupmehest sugulasega või vanaisa tööga, jäigi selgusetuks.

Osutiga masin

Tookord, aastaid tagasi, püüdsin uurida selle masina lugu, kuid ega palju kaugemale jõudnud, kui et see on Saksa firma AEG toode ja ilmselgelt on see pärit eelmise sajandi algusest. Siis õnnestus ka teda saada, et üks sellist tüüpi kirjutusmasin on Tartu ülikooli ajaloo muuseumis. Kuid kirillitsas, nagu nüüd meenutati.

Inglise keeles nimetatakse seda Mignoni osutiga kirjutusmasinaks.

Masinal on ees vasakul tabel, millelt saab osutiga valida tarviliku tähe või muu märgi. See valitud, tuleb vajutada klahvi, et sümbol lüüa paberile. Klahve ongi kaks: üks märkide, teine tühikute löömiseks.

Seejuures saab trükkida nii suuri kui väikesi tähti. Suured tähed on tabelis vasakul, väikesed tähed paremal. Numbrid ja muud märgid on tabeli servades.

Niisugusel viisil trükkimine tundub veider ja ajakulukas, sisuliselt saab kasutada vaid ühe käe kahte sõrme. Ometi väidab Berthold Kerschbaumer Mig­nonide kohta kirjutatud ülevaateartiklis, et võimalik oli kirjutada kuni 300 märki minutis.

Osutiga tabelist tähte valides pöördub ja nihkub samal ajal märkidega kaetud silinder. Selle masina üks eeliseid n-ö traditsiooniliste ehk sõrmistikuga kirjutusmasinate ees on võimalus vahetada märkidega silindrit ja vajaduse korral ka tabelit, et sama masinaga kirjutada kas teises kirjastiilis või mõne muu keele tähestikku kasutades. Väidetavalt on toodetud 49 eri silindrit.

Kerschbaumeri järgi algas Mignoni kirjutusmasinate valmistamine 20. sajandi alguses ning oli seejuures kõrvaltee püüdlusele luua elektrilist kirjutusmasinat, mida AEG tootmisesse ei lasknudki. Mignoni kirjutusmasinaid toodeti eri allikate järgi aastani 1932 või 1934. Kokku tegi AEG neid üle 350 000.

Masinaid täiustati järjest ja neid valmistati mitu mudeli. 1905. aastal müügile jõudnud mudelil 2 oli tindirulli asemel kirjutusmasinalint. Mudel 3 jõudis tootmisse 1913. aastal ja selle uuendus on vankri tagasi nihutamine nii, et samal ajal pöördub paberivaltsil ka rida edasi.

See keldrist leitud masin ongi mudel 3. Seerianumbri põhjal järeldades on selle valmistamisaasta 1917.

Nõnda et kolme aasta pärast võiks pidada saja aasta juubelit.

Kirjutusmasinad muuseumis

Tartus on kirjutusmasinaid nii linnamuuseumi, trükimuuseumi kui Tartu ülikooli muuseumi kogus.

Kuid neid ei ole kogutud kui tehnikaajaloo näidiseid ja kirjutusmasinaid ei ole sellest vaatenurgast ka põhjalikult uuritud.

Trükimuuseumi juhataja Lemmit Kaplinski ütles, et nende käest küsitakse küll, kuid ühtegi asjatundjat soovitada pole.

Linnamuuseumi teadur Aime Kärner rääkis, et nende kirjutusmasinad on eeskätt isikutega seotud. On näiteks kunstiajaloolasele Voldemar Vagale või Postimehe ajakirjanikule Arnold Peetsile kuulunud kirjutusmasinad.

Vanim muuseumi üheksast kirjutusmasinast on skulptor Endel Taniloo kingitud Reming­ton 19. sajandi lõpust.

Tartu ülikooli ajaloo muuseumis on kirjutusmasinaid mitukümmend. «Kirjutusmasin oli väga tähtis tööriist terve sajandi – 19. sajandi lõpust 1980. aastate lõpuni,» selgitas muuseumi peavarahoidja Leili Kriis.

Nagu põhjendab hulk käsitlusi – ka näiteks Mare Viiralti kirjutatud ülevaade Tartu ülikooli kirjutusmasinatest – nende tähtsust: vajati kiiresti hästi loetavaid ja korrektselt vormistatud käsikirju, kasvõi selleks, et kiirendada trükiladujate tööd.

Kirjutusmasinate ajaloost

• Kirjutusmasinalaadse seadme põhimõtte töötas välja inglane Henry Mill 1714. aastal ja hankis sellele patendi. Seadeldist kasutati pigem õukondlikuks meelelahutuseks.

• 1865. aastal ilmus müügile taanlase Malling Hanseni konstrueeritud esimene tööstuslikult toodetud kirjutusmasin.

• Esimese edukalt tootmisse jõudnud kirjutusmasina leiutasid 1868. aastal ameeriklased Christopher Latham Sholes, Carlos Glidden ja  Samuel W. Soule.

• Remingtoni 1878. aasta mudelil kasutati esimest korda tõsteklahvi ehk shift-klahvi.

• 1893. aastal patenteeris sakslane Franz Xaver Wagner uuendused, mis võimaldasid tuua kirja nähtavale trükkimise ajal, varem löödi tähed valtsi alla.

• Esimene elektriline kirjutusmasin jõudis tootmisse 1902.