Muusikaarmastus päästis katkise pilli

Keemik Arvi Liiva on hingelt muusik. Muusiku hing tõstis temas pead, kui ta märkas ühes Tartu antiigipoes päevinäinud viiulit, mis nüüd ilusasti heliseb. Foto: Margus Ansu

Peagi 80-aastaseks saav Arvi Liiva surub viiuli vastu oma vasakut õlga, võtab poogna paremasse kätte ja alustab ettevaatlikult.

«Mu käed ei ole ju enam need,» sõnab ta, aga proovib siiski. «Teate, viiul on niisugune pill, mis tahab kogu aeg harjutamist. Vladimir Sapožnin tegi iga päev kaks tundi näpuharjutusi, et oma suurepärast vormi hoida...»

Arvi Liiva käes heliseb aga pill küll. Fragment Schuberti serenaadist «Vaikselt anuvad mu laulud» täidab korraks tema töölabori. Siis aga mees loobub ja ütleb: «See viiul väärib paremat mängijat kui mina. Mina lõpetasin oma viiulimängu pärast seda, kui olin lõpetanud keskkooli.»

Reaalteadused ja muusika

Ega Tartu Ülikooli moodsa keemiahoone kabinettides viiulihelid just väga sagedasti kõla. Aga just seal, geoloogia- ja maateaduste instituudi geoloogiaosakonnas asub selle poogna käest pannud mehe töökoht.
Arvi Liiva elutöö on looduslike objektide vanuse määramine radioaktiivse süsiniku meetodi abil ning see meetod on teda viinud pikaajalisse teadusalasesse koostöösse nii arheoloogide, bioloogide kui geoloogidega.

Liiva on erakordselt tugev reaalteaduste tundja, samuti harrastusmineraloog, kes hiljuti haruldasema osa oma rikkalikust mineraalide ja poolvääriskivide kogust ülikoolile kinkis. Üks tahk on mehel veel – hingelt on ta muusik.

Arvi Liiva lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Valgas, kus vanemad kuueaastase poisi õpetaja Alfred Orava juurde viiulitundi viisid. Eesti haritlaskonna hea tava oli siis selline, et lapse kooliharidusse kuulus tingimata ka mõnel muusikainstrumendil mängima õppimine.

Peagi selgus, et sellel poisil on absoluutne kuulmine ning annet pillimänguks enam kui küll. Tuntud viiulipedagoog Alfred Orav oskas pilliõpetuse ka väga huvitavaks muuta.

«Mängi puhtalt, kõlavalt, ilma vigadeta! Küll kiirus tuleb harjutades iseenesest!» – need õpetaja sõnad on Arvi Liival seniajani meeles.

Liiva muusikaõpingud jätkusid keskkoolipäevil, mil temast sai kooli ainus viiulisolist. Koolipidudel, klassiõhtutel, aktustel või linna pidulikel sündmustel tal sooloesinemistest puudust ei tulnud. Ülikooli läks see mees ometi õppima oma teist lemmikala – keemiat.

Pillileid

Arvi Liiva on tagasihoidlik mees ega soovi, et selles loos liiga palju temast räägitaks. Ta tahab, et jutustataks pillist, mida ta parasjagu käes hoiab.

Pilli leidis Arvi Liiva mõne kuu eest Tartu Küütri tänava antiigipoest.

«Mu silmad peatusid vanal ja väga lagunenud väljanägemisega viiulil,» meenutab ta. «Viiuli kõlalaudades oli mitu sügavat pragu. Puudusid keeled, poogen ja viiulikast. Aga nagu poe omanik kinnitas, oli see kunagise kuulsa, saksa muusikariistade vabrikandi Julius Heinrich Zimmermanni toode!»

Firma tuntus ja pilli revolutsioonieelne vanus ahvatlesid pilli kiibitsejat väga. Peast käisid läbi küll küsimused: kas sellises seisundis viiulit on võimalik taastada, kas üldse leidub meistrit, kes nii ulatusliku töö ette võtaks.

Aga Liiva andis kiusatusele järele, tingis natuke ja sai viiuli vähema kui kahe tuhande krooni eest kätte. Siis viis ta selle tuttava mehe, Vanemuise sümfooniaorkestri kauaaegse muusiku ja pillide restaureerija Vello Annuki juurde remonti – ja jäi ootama.

Sündis ime. Viiul hakkas helisema, ja nii, et meistergi jäi rahule.

«Palusin veel Heino Elleri muusikakooli viiuliõpetajal Jüri Kukel seda pilli proovida,» jutustab Arvi Liiva edasi. «Tema käest on aastate jooksul läbi käinud ju kümneid õpilaste viiuleid... Jätsin pilli nädalaks tema kätte, et ta võiks rahulikult vaadata ja proovida. Kui siis järele läksin, ütles ta: «See pill hakkas mulle endalegi väga meeldima.»»

Muuseumile või mängijale

Arvi Liival on paar mõtet veel.

Tema emapoolsed juured pärinevad Palamuselt. Ühel Palamuse koolimuuseumi külastusel äratas mehe tähelepanu see, et õpetaja Lauri toas laual on näidisena küllaltki armetus seisus viiul.

«On arusaadav, et see viiul seal on sümboolse tähendusega ning vaevalt et keegi sellega kunagi mängida kavatseks. Kuid siiski!» arutleb Arvi Liiva.

Tema meelest võiks õpetaja Lauri mälestust tähistada ka päris korralik viiul. «Teatavasti Tartus Oskar Lutsu majamuuseumi külalistetoas on klaver, millel pidulikel sündmustel ka mängitakse,» lisab ta.

Arvi Liiva on oma mõtteid sõelunud nii- ja naapidi. Palamuse muuseumiga ta lõplikult midagi kokku leppinud pole. «Võib-olla vääriks see pill siiski rohkem ühte noort, andekat ja arenemisvõimelist viiuldajat,» küsib ta lõpuks ning võtab oma otsuse selgitamiseks veidi aega.

Kaks meest ühest viiulist

Antiigiärimees Andrus Rüütli on meeldivalt üllatunud, kui kuuleb, et ühe vana ja pragunenud kõlakastiga viiuli saatus siinsamas Tartus nii heaks on kujunenud.

Ta otsib oma kataloogidest täpsemaid fakte ja märgib, et Julius Heinrich Zim-mermann on olnud kuulus muusikainstrumentide vabrikant, kelle ärid asusid Leipzigis, Londonis, Sankt-Peterburgis, Moskvas ja Riias.

Ta tegutses 19. sajandi viimasel veerandil ja 20. sajandi algul. Töötas pikka aega tsaari perekonna käsul Vene impeeriumile vajalike tellimuste täitmise nimel ning on oma suurepäraste instrumentide eest korjanud rahvusvahelisel tasemel aurahasid, medaleid ja diplomeid.

«Niisuguseid pille antiigimaailmas ikka liigub, ega need Eestiski väga haruldased ole,» märgib ta.

Üle 30 aasta Vanemuise sümfooniaorkestris keelpille mänginud Vello Annuk, kes Arvi Liiva viiuli mängukorda seadis, ütleb, et pikka juttu tal rääkida pole. Remont õnnestus igati, kui hästi püüda, saab heast asjast ikka asja.

«Mind on see pillide parandamine juba paarkümmend aastat aina rohkem ja rohkem haaranud ning mu meelest on see üsna põnev töö,» ütleb ta lõpuks. (TPM)