Vanad naised jäävad ellu

Suurema osa etendusest on kahekesi laval Anne Veesaar (paremal) ja Terje Pennie.

FOTO: Gabriela Liivamägi

«Kaks vana naist» on lühidalt, kuid lõppu ja arenguid mitte reetvalt lugu kahest vanast indiaani naisest, kes on hõimule koormaks, jäetakse seetõttu tuisusesse tundrasse surema, ja sellest, mis kõigest edasi saab.

Kirjanduslikult algtekstilt, muide, suuresti rahulik raske elu- ja -olukirjeldus koos näiliselt – aga ainult näiliselt! – kerglaste vahejutukestega. Midagi sellist oleks võinud kirjutada Knut Hamsun, kui ta suutnuks vihikukesega piirduda ning olnuks põhjaindiaanlane.

Sellest väiksest raamatust õhkub kõnnumaine onnihõng ja kirjutaja tõdev rahu elu spiraalsuse tunnetamisest, millest ometigi kumab läbi algse legendi ilmne allegoorilisus. Vanade naiste loo eeposliku ja dramaatilise mõõtme adumiseks peab olema eeldusi, ja neid ma hakkan teile kohe otsima.

Velma Wallis ja Merca

Raamatu «Kaks vana naist» autor Velma Wallis on atapask Alaskalt. Loo dramaturg ja lavastaja Jäägeri Merca on setu Pääskülast. Velma kuulis õpetlikku mõistujuttu kahest vanast naisest oma emalt. Merca sai ja jäi setuks tänu oma vanamemmele.

Velma kodupaik on vappunud juba kaugelt üle saja aasta hävitavates kullapalavikes, maastiku nägu on taastumatult armiline, karibute rännuteed on läbi lõigatud, jõed mürgitatud. Merca vanamemme algkodu Kolpino ehk Kulk­na saare Lämmijärves on Venemaa endale krabanud ja väga suure tõenäosusega me praegu seal enam setu keelt ei kuule.

Velma Wallis kirjutas selle raamatu ajal, mil ta elas isa vanas jahionnis ja toitis ennast esivanemate moodi küttides ja kalastades.

Mercal on komme mõnikord ennast urbanismuse muda eest rappa-metsa ära peita. Rändab seal üksi, magab turbamättal, kütib seeni, korjab marju, otsib pehkinud kännust tõuke ja nakitseb neid. Puhastub ja peab aru.

Või ega mina ka tea, mida ta täpselt seal teeb ja mõtleb, aga igatahes on meil temalt nüüd dramatiseering ja lavastus «Kaks vana naist».

Lavastus ja näitlejad

Tükk sai esietenduseks valmis ning on lisaks ka päriselt lavastatud. Seekord nii trehvas. Ka Merca dramatiseering on psühholoogiliselt veenev ja lugu kulgeb tõusvas joones.

Anne Veesaare Ch’idzig­yaa­ki järkjärguline avanemine lavaloo käigus mõjus tõhusa lavastusliku nipina, no ja tõenäoliselt see oligi nii mõeldud. Terje Pennie mängib teist hüljatud memme nii veenva jõu ja lustiga, et juba kas või ainult selle pärast tasub Sadamateatrisse minna.

Ülejäänud trupil on lavale asja palju vähem, näis, kas vanade naiste kõrvale veel tähti tekib. Imre Toomeoks on Sadamateatri lavaruumi tõeliselt hästi kaasa mängima pannud, Epp Margna kostüümid ja maskid on ilusad, maitsekad ja jätavad autentse mulje.

Sel teel oleks ju lihtne libastudagi, indiaani värk, mida me sellest ikka teame. Kui tüki ära vaatame, teame kindlasti rohkem. Lavastuslikku ja lavatehnilist nutikust kohtab etenduses tihti, ohhoo-efekt tabab vaatajat näiteks tuisuna, orava- ja püüjahil ja lõkkeplatsi muutumisel tühjaks kõnnumaaks ja tagasi. Hästi sobituv muusika on samuti Alaska põliselanikelt, ehtne värk.

Esietendusel käis ka Wallise tõlkija Arvo Valton ja pärast etenduse lõppu säras tema näos varjamatu kiitev rahulolu.

Heale teatrile kohaselt jääb see kihiline, kuid otsene lugu mõtetesse kripeldama ning hüppab ühte kampa kas või Valdur Mikita lingvistikametsikustega. Tükk võib meeldida või mitte, aga selle üks põhilisemaid sõnumeid on, et õpitud abitus ja virisemine viivad väljasuremisele. Nii lihtne see ilmaelu ongi.

Sadamateatris

• Velma Wallise rännakulugu «Kaks vana naist» esietendus Sadamateatris 12. aprillil.

• Järgmine etendus on täna.

Tagasi üles