Poiss kinkis pruudile mängukassi

Akendel seisavad mänguasjad, andes külastajale võimaluse piiluda nende omanike ellu. Vasakul Saabastega Kass koos näituse tekstide autori Marilin Eessaluga. Paremal nukk, mille ostmiseks tuli ühel emal teenida raha tööga, mida ta südames häbenes. Foto: Margus Ansu

Aastal 1955 oli Aime Allik­vee 19, kohe saamas 20. Tema peigmehel Hubert Pärnakivil oli asja Leningradi, kust ta tõi oma armsamale sünnipäevaks kingituse. Mitte lilli ega šokolaadi, vaid Saabastega Kassi.

Selle kuulsast muinasjutust pärit tegelasega ei ole kunagi mängitud. Kingituse saaja on oma asja hoolega hoidnud ja karbist vaid erilistel puhkudel välja võtnud. Harvadel kordadel on näidanud ta seda kui armastuse sümbolit ka lastele ja lastelastele.

Praegu näevad ammust üllatuskingitust aga kõik, kes külastavad Tartu mänguasjamuuseumis avatud armastuslugude näitust.

1955. aastal 20-aastaseks saanud Aime kannab juba 58 aastat perekonnanime Pärnakivi.

Ta meenutab, et kui tema ema seda Huberti kingitud kassi nägi, kartnud ta, et see on halb märk ning tütar jääb ilmselt vanatüdrukuks. Aime ja Hubert abiellusid aga järgmisel aastal.

Aime Pärnakivil on tulnud oma kaasa, Eesti üks parimaid pikamaajooksjaid Hubert Pärnakivi matta 1993. aastal. Ometi jõudis nende kooselu kesta 37 aastat ning mälestused õnnelikust ajast ei ole tuhmunud. Et Aime Pärnakivi on eluaegne muuseumitöötaja, siis oskab ta lugude väärtust hinnata.

«Ma olen oma hingelt hoidja ja koguja ning seda meelt, et mõned asjad tuleb elu jooksul paika panna, ei tohi mitte hiljaks jääda,» ütles ta, põhjendades, miks ta nii kalli mälestuseseme mänguasjamuuseumile annetas.

Tartu mänguasjamuuseumi 20. aasta juubeli sündmused on kõik pühendatud armastusele.

Just seepärast on muuseumi varahoidjad kogudest välja otsinud need mänguasjad, mis kõige eredamalt jutustavad armastusest ja hoolimisest.

Seal on kokku kümme lugu. Lisaks romantilisele Aime ja Hubert Pärnakivi loole leiab Sirje Jaanisoo jutustuse sellest, kuidas ta koduperenaisest ema võttis 1958. aastal vastu ameti, mida ta häbenes. Läks tööle koristajana, et teenida raha lapsele uue nuku ostmiseks, kuna külapoisid olid tütre eelmise nuku jõhkralt lõhkunud. See on emaarmastuse lugu.

Näitusel on ka 1973. aastast pärit Hannes Võrno lugu, mis räägib vanaema kutsikast An­toniusest, kellesse poiss ühe päevaga armus, kuid kes järgmisel päeval hukkus. Lohutuseks tõi naabrimees talle mängukoera, kes ei saanud auto ette joosta ja püüdis oma kohaloluga Hannest lohutada.

Näitusel on veel ühe poistekamba vendluse lugu aastaist 1959 kuni 1962.

Tallinna Saue tänava hoovides tegutses siis rühmitus Jars-Jamp, kellel oli staap, relvapeidik, salakiri ja rühmapäevik. Just see päevik kirjeldab uskumatuid seiklusi, sisaldab fotosid, sõjaplaane ja isegi vaenlaste pealiku kirja. Üks tollastest poistest, Jüri Vendelin, on muuseumile loovutanud rühmapäeviku ja fotod.

Näitusel on veel kodumaa-armastuse, sõbrannade, kõige räsituma välimusega karu, nukuvoodi, musudega postkaartide ja igikestva mängulusti lugu.

Armastuslood

• Tartu mänguasjamuuseum näitab lelusid, milles väljenduvad armastuse eri tahud.

• Mänguasjad on muuseumile annetanud Aime Pärnakivi, Sirje Jaanisoo, Hannes Võr­no, Jüri Vendelin, Je­mima Kallas, Tiina Rebane, Ene Runge, Eve Rungi ja Oleg Sapožnin.