Mart Kivastik: õue!

Tartu linnapead.

FOTO: Artur Kuusi illustratsioon

Vanasti oli nii, et kui ma juhtusin liiga pikalt koju molutama jääma, siis ema saatis mu õue. Hakkas lihtsalt muretsema, et mis must nii saab, kui ma ainult toas vedelen. Justkui ebanormaalne laps.

Kuna me elasime Päeva tänavas – see on praeguste loomemajade ja ülikooli füüsikahoone vahel –, siis oli mul kaks võimalust: kas minna alla Nõukogude tänavale või jääda üles meie omaenda parki.

Nõukogude tänav on praegune Aleksandri tänav, sinna võis minna vutti mängima. Teisest küljest oli see riskibisnis, sest seal võis venelaste käest peksa ka saada. Meie vutimängud lõppesid mõnikord nii.

Kui aus olla, siis venelased olid meist nii jalkas kui kakluses üle, aga mängida oli ometi vaja. Kõigest hoolimata käisin ma seal pidevalt, pall kaenlas, ja aeg-ajalt sain lõuga ka, aga mis teha. Elu oli selline. Selles mõttes vääris Nõukogude tänav täiega oma nime. Seal õppisin ma vutti mängima ja vene keelt rääkima, elasin igas mõttes nõukogude elu.

Kui õige aeg käes oli, olin ma kogu hingest vaba Eesti poolt. Nõukogudest oli täiesti siiber.

Teine võimalus oli mitte sinna alla venelaste juurde ronida, vaid jääda üles Tähe tänava parki. Seal olid mu sõpradeks Eva, Tiina ja Riikoja Mart, kes elasid kõik Päeva tänaval. Vutist olid nad kaugel, nad ei olnud spordiinimesed. Aga näiteks Eva oli koerahull, mis nakatas mind ka, nii et ma olen koerte sõber siiamaani.

Elu läks põnevamaks siis, kui hakati ehitama füüsikahoonet. Meie park kaevati üles. Selle asemele tekkis hiigelauk, umbes nagu mingi meteoriidikraater. Me käisime seda vahtimas ja ehitusmeestega juttu ajamas.

Füüsikamaja ehitusel vedeles igasugust ehitusprahti, sealhulgas ka karbiiti. Karbiidiga sai pauku teha. Ükskord läks paugutegemine korralikult nihu, nii et ma põletasin käe ära. Läksin nutuga koju ja valetasin emale, et ma kallasin endale keeva vett käe peale.

Mu õppetunnid olid järgmised: koerahammustusõppetund Eva dobermanni käest, siis ehitustund füüsikahoone ehitusplatsil koos karbiidiplahvatusega ja kohe seejärel emale valetamise tund. Polegi paha nii noores eas, mis?

Tasapisi sain ma vanemaks ja hakkasin kodust kaugemal hulkuma. Ema ja isa kinkisid mulle sünnipäevaks jalgratta Sport. Sellel oli kaksteist käiku ja puha, kõva sõna. Rattaga hakkasin ma käima Tamme-kal.

Suvel vahtisime seal kergejõustikuvõistlusi, pärast proovisime ise ka. Talvel tehti Tammekale jää. Heidi Tamme laulis ja vanad ehk kuueteistkümnesed uisutasid tüdrukutega, käest kinni. Olid vist armunud. Meie mängisime hokit. Tammekal sain ma teada, kes on Tiit Pahapill, õppisin tundma flopihüpet ja uisutamist ja litritõstmist ning harjutasin lõpmatuseni rattaga käed-lahti-sõitmist, kuni sain korraliku obaduse, kuna auk oli teel. Nüüd olen ettevaatlikum.

Kes ma oleksin olnud, kui poleks õues käinud? Nohik! Ma poleks pooli asju osanud ega teadnud. Aitäh, ema! Erinevates õuedes sain ma palju olulisi asju selgeks. Aga ma tahtsin rääkida hoopis meie Tartu linnavalitsusest.

Tundub, et nad pole eriti õues käinud. Tundub, et nad polegi õues käinud! Sest kuidas muidu oleks võimalik arvata, et välikohvikute sulgemine aitab linnas korda luua. Kui nad oleksid kasvõi korragi õhtul Tartus välja käinud, siis nad teaksid, et välikohvikutes pahandusi ei teki. Vastupidi, seal on tore olla.

Vein ja Vine on loomulikult minu number üks, aga ka kõik ülejäänud Rüütli tänava ja Raekoja platsi omad on mõnusad kohad. Saab inimesi vahtida ja veini juua, sõpru kohata. Pahandused tekivad mujal.

Tartu on nii öösel kui päeval täis patsaane, kes lihtsalt joovad iga nurga peal. Joogid ostetakse Superalkost või pärast kümmet Fastersist, mis on muutunud kesklinna öiseks viinapoeks. Ülejäänud on ju kümnest kinni. Fastersi tüübid oksendavad üle serva terve linna täis või kukuvad ise alla. Siis jobutatakse Barclay juures, teinekord hommikust saadik. Nagu ütles juba Lennart Meri: oblast, mitte vaimulinn.

Piinlik hakkab. Minu teada on tänaval joomine keelatud. Olgu meil üks Pirogov, aga rohkem pole vaja.

Kuna linnavalitsus õues ei käi, siis ta arvatavasti ei teagi, et politseid meil küll ei ole. On kaamerad, mõned autod kusagil passimas, aga vormides politseinikke tänavatel ei ole.

Ükskord ma nägin politseid. Siis, kui Lennart Meri Barclay hotellis peatus, aga sellest on palju aega möödas. Meri lahkus ja politsei samuti. Mulle meeldiks, kui nad siiski oleksid. Kui nad näitaksid end, nagu mujal ilmas. Juba see mõjub.

Kaamerad võivad kõike näha, aga sellest on vähe abi, kui asjad on juba juhtunud. Ja välikohvikud pigem loovad korda, kui segavad seda.

Kindlasti oleks lihtsam hoopis nii, kui me ei peaks siin linnavalitsust õue paluma, vaid valima kohe sellise, kes on juba õues käinud. On ju hilja õppima hakata, kui peaks juba tööd tegema. Aga seda on väga raske teha, kuni linnapea selgub ühe või teise partei koosolekul.

Parteilane on kindlasti ka tubli ja korralik inimene, pereisa või -ema, teeneline broiler, aga kui tal pole Tartuga mingit pistmist, kuidas ta seda siis valitseb? Käib nõu küsimas, et kuidas meil asjad? Ta ei pruugi Tartut üleski leida! Nagu Ukrainas vallutasid «kohalikud» Putini patrioodid linnavalitsuse asemel teatri. Ei tundnud kohta ära!

Kaua me jaksame linnapäid välja õpetada? Justkui oleks Tartus mingid linnapeade täienduskursused. Targem on valida omade hulgast. Nii et õue, nagu mu ema ütles, õue!

Seal kusagil palliplatsil on sirgumas meie oma väike Giuliani. Tuleb ta lihtsalt üles leida.

Tagasi üles