Toitumispäevik õpetab nutikalt sööma

Toitumispäevik

FOTO: TPM

Olin terve sügise ja talve pannud hästi vastu kõikidele viirustele ja ägedatele hingamisteede nakkustele. Ma ei olnud pidanud ühelgi hommikul tunnistama, et midagi on valesti või et ma tööle minna ei saa.

Täpselt kevade esimesel päeval vedas mu organism mind alt. Ma jäin haigeks. Esimese nädala lebasin siruli voodis, teine nädal kulus taastumiseks.

Ma ei olnud oma arvates mitte milleski eksinud.

Olin tundnud küll mõnikord, et vajaksin puhkust või pikemat und. Aga siis tormasin pärast tööd ikka entusiastlikult trenni ja uskusin, et just tänu sellele ma püsti püsin.

Nüüd olin oma nõrkuse peale pahane ja solvunud.

Vahepeal tuleb mul rääkida oma tütrest, kes õpib Tallinna tehnikaülikoolis toidutehnikat ja tootearendust. Ühes meie telefonivestluses kõneles ta järjekordsest koolitööst ja jutu lõpus märkis: «Ema, ma saadan sulle selle lingi, see on nii põnev!»

Jutt käib tervise arengu instituudi spetsialistide koostatud toitumisprogrammist, mille leiab aadressilt tap.nutridata.ee.

Registreerisin end kasutajaks, ja siis see juhtuski. Mulle avanes tõepoolest põnev toitumise maailm kõikides oma nüanssides.

Ei ole tuumateadus

Kõigepealt leidsin sealt väga rikkaliku andmekogu. Nii valmistoitude kui toiduainete kohta. Et milles mida leidub ja kui palju miski energiat annab. Samuti pingeread, mis aitavad sind siis, kui vajad vitamiine või näiteks kaltsiumi, magneesiumi ja kaaliumi. Palju-palju muudki leiab sealt.

Tunnistan, et algul tundus see ka natuke hirmutav.

Asi on nimelt selles, et ma ei ole väga suur arvude sõber. Ma ei ole kunagi viitsinud lugeda kilokaloreid ega tähele panna toidu koostisosade imepisikesi ühikuid. Arvan, et tean seda kõike niigi hästi.

Hoian meeles, et süüa tuleb vaheldusrikkalt, eelistada värsket ja kvaliteetset toitu ning mitte kalduda liialdustesse. Kui aastas on kuid, mil mu kaal mulle ei meeldi, siis püüan sagedamini trennis käia. Või ma lihtsalt ei astu mõnda aega kaalule.

Tuletan meelde, et parasjagu olin ma haige. Haigus oli järgus, et jõudsin juba mõne tunni üleval püsida ja tajuda, et mul on vist igav … Siis vajutasin tap.nutridata.ee keskkonnas nupule toitumispäevik.

Toitumispäevik eeldab, et kirjutad iga päev üles kõik oma söögikorrad ja vaheampsud. Ausalt ja sihikindlalt. Hea asi on see, et inimesed, kes selle programmi on välja mõelnud, on tulnud kasutajale vähemalt kümme sammu vastu. Tänu põhjalikule toidunimekirjale leiad sealt otsingumootori abiga enamasti kõik vajaliku, mis võib su menüüsse kuuluda. Kui sa ei oska hinnata söödud toidu kogust, saad seda määrata pildi järgi.

Muidugi võib ette tulla takistusi. Näiteks ei leidnud ma oma hommikusöökide sagedast lemmikut – krõbedat marjamüslit. Programm ütles: kanna see toiduaine ise andmebaasi.

See oli tõesti tüütu, et pidin pakendilt silm punnis uurima, mitu kilokalorit mu müsli mulle 100 grammi kohta annab ja kui palju on selles valke, rasvu ja süsivesikuid, ja kõik need arvud arvutisse toksima.

Samas sain ma uue huvi. Nüüd uurin kaupluseski pakendeid. Tean näiteks, et 20 grammi kaaluv ürdi-toorjuustuseguga lihapall (väga maitsev) annab mulle 52 kcal. Aga poole kergem, vaid 10-grammine kookose ja mandlitäidisega Rafaello komm (ka väga maitsev) annab tublisti rohkem – 63 kcal!

Ka on programmis koht selleks, kui ma teen kodus mõne eine oma suva järgi. Ma saan toorained kirja panna ja toidu valmisroana oma isiklikku andmebaasi lisada. Kuumtöötluse tõttu tekkiva kogusekao arvutab programm ise välja.

Niisiis, mida päev edasi, seda lihtsamaks asi läks. Juba teisel nädalal ei röövinud päeviku pidamine minult erilist aega. Huvi muudkui kasvas.

Sain iga päeva lõpul silmitseda oma energia, toitainete ja vitamiinide saamist nii toidukordade kui toitude kaupa. Teha plaane ja mahutada päeva igasse ossa just parajal määral energiat ja mitte ennast õhtul näljatunde kätte piinlema jätta. Kui midagi tasakaalust välja läks, siis järgmisel päeval võisin seda õige toiduga kompenseerida.

Varsti märkasin, et vaatan oma toitumispäevikut sagedamini kui Postimehe esilehte või Facebooki. Aga see oli lõbus ja arendav.

Mulle meeldis väga, et ma ei pidanud arvutama. Et päevikust abimees suhtus minusse unikaalselt. Et vastavalt sellele, kui palju ma magan, väljas liigun, trennis käin või arvuti taga istun, rehkendas ta välja just minu päevaks vajamineva energiakoguse.

Näiteks haiguse ajal, mil ma lõviosa päevast ainult lamasin, vajas mu keha normaalseks toimimiseks 1553 kilokalorit.

Päevadel nagu praegu, mil tõusen vara, tüütan inimesi ja kirjutan lugusid ning õhtul näiteks ka zumba-trenni jõuan, vajab mu 162 cm pikk ja 64 kg raske keha 2016 kilokalorit.

Aga mitte see ei ole tähtis. Ehk nagu tervise arengu instituudi toitumisekspert Tagli Pitsi ütleb, asi ei ole kilokalorites, vaid tasakaalustatud toitumises.

Ühel oma isutul haiguspäeval jäi mul energiat puudu 524 kilokalorit ehk 36 protsenti vajaminevast. Huvitav on see, et peaaegu mitte midagi süües olin ma rasvu tarbinud ikkagi 34 protsenti soovitatavast kogusest enam.

Püha müristus – mida ma siis sel päeval sõin?

Hommikusöögi ajal olin pannud leivale ilmselt liiga paksult võid ja liiga palju juustu. Lõuna ajal olin praadinud kaks kotletti – noh, et jõudu tuleks! Vaheampsudeks söönud viinamarju – haigele inimesele ikka tuuakse. Ning õhtul püüdnud tuju tõsta kvaliteetsete šokolaadikommidega.

Kuna mu energiatarbimine oli aga nii tugevas miinuses, ei olnud ma sel päeval saanud mitte ühtegi täisportsu A-, D-, E- ja C-vitamiini ega ka osa B-rühma vitamiine, ei kiudaineid, ei kaaliumi, kaltsiumi, rauda, magneesiumi, joodi ega isegi mitte vett!

Kõige enam nappiski D-vitamiini. Tabelirea lõpul avanev infokast ütleb, et D-vitamiini alatarbimisel ilmneb väsimus ...

Toitumisnõustaja Tagli Pitsi kinnitab omakorda, et kõige olulisem ongi nende «pudinate saamine». «Kõik need vitamiinid ja mineraalained vastutavad organismi toimimiseks vajalike protsesside eest. Kui nende osas jätta keha pikema aja jooksul nälga, oleme väsinud ja hakkame väga kergelt haigestuma,» selgitab ta.

Epiloog

Helistasin ükspäev oma pereõele Kersti Murumaale, et teada saada väga olulise vereproovi vastus.

«Kõik on väga hästi, Aime! Teie kolesteroolinäitaja on 4,3. Varem, las ma vaatan, on see olnud 5,8. Kas te olete midagi oma toitumisega ette võtnud,» vuristas ta heatujuliselt.

«Ei, ei ole ma midagi …» tahtsin esimese hooga öelda. Aga siis jään toppama – tegelikult olen vist küll!

Tagasi üles