Pertti Lindeman: elu kesklinnas - elu või äri?

Tartu kesklinn - Raekoja plats Foto: Kristjan Teedema / Postimees

«Ei saa elus kõiki asju korraga, kui tahad vaikust ja rahu, pead püüdma elada kusagil mujal.» (Tartu Postimees 7.4.2014)

Ülaltoodu ei saa ometi olla hoolikalt läbimõeldud kommentaar? Või on nii, et kui lapsed kodus lärmavad ja kuulavad valju muusikat, peaksid vanemad kodunt ära kolima? Kui naabrite lärm häirib, siis peab see, keda lärmamine häirib, mujale kolima?

Linna helide maailma kuuluvad liiklus, jutuvadin, teetööd, öine prügivedu ehk siis tavalised linna helid. Linna loomulikku helide maailma ei kuulu vali muusika, karjatused ja karjumine.

Vanalinna elanikud ei saa valida, kus ööbida, aga turistid saavad.  Ma ei soovita oma sõpradele vanalinna hotelle just ööelu pärast. Seepärast soovitangi Dorpatit või mõnda muud rahulikus paigas olevat hotelli.  

Linnapilt kujuneb meil linna arhitektuuri, maitse-, lõhna- ja helimaailma kaudu, mis peavad omavahel sobituma. Kui üksainus nendest elementidest ei sobi tervikuga, laguneb üldpilt koost. Võib öelda, et Veneetsia kõlab kaunilt, kuna seal ei ole autoliiklust ega muud müra.

Minu kogemused elamisest ja ööelust Tartus.

1997. aasta suvel elasin Annelinnas Paju tänaval, kus suveõhtul, rääkimata ööajast, ei tohtinud isegi oma rõdul sõpradega istuda ja juttu ajada, kuna see häiris naabreid.

1998–2001 elasin Raekoja plats 11, 2001–2012 Ülikooli 3 ja 2012. aastast Poe tänaval – seega on vanalinnas elamine mulle tuttav. Raekoja platsi magamistuba oli sisehoovi poole, nii et linna ööelu mind ei häirinud. Kui magamistuba on hoovi poole, siis probleemi pole.

Siiski, ka siin on erandeid. Kui hoovis asub 24 tundi avatud kiirtoidukoht, nagu Promenaadi tänaval, siis ümbritsevatest majadest moodustuv kõlakoda võimendab öiste lärmajate detsibellid veelgi tugevamaks. Nende korterite elanikele, kelle aknad justkui hoovi avanevad, on öörahu tundmatu sõna.

Enda arvates ei ole ma mingi müratundlik inimene, kuna käin ka ise pubides ja ööklubides nii muusikat kuulamas kui ka tantsimas.  Ka teistes riikides elan kesklinnas. Bangkokis elasin vilka ööeluga kesklinnas vahel kuu või paar, kuid seal  lõpeb ööelu kell kaks öösel. Suurlinna taustasumin neelab üksikud müraallikad, nii et seal saab rahulikult magada.

Meie, 690 vanalinna elanikku, oleme kohvikute, pubide ja restoranide olulised püsikliendid aasta ringi, mitte ainult suveajal. Ise naudin kohvikus paar tassi kohvi päevas ja einestan kas üksi või sõprade seltsis paar korda päevas kesklinna restoranides. Just nende teenuste pärast elan vanalinnas.

Tartu vanalinn on mulle armsaim ja toredaim linn elamiseks kogu maailmas. Pargid, vanad ja uued kaunid hooned, Toomemägi, botaanikaaed – kogu Tartu linn. Ja muidugi alati toredad ja sõbralikud tartlased.

Raekoja platsil ainult jalutan, kuid peatun harva, et seal külalistega kohvi juua või lõunatada. Välikohvikutes mängitav ööklubimuusika võtab ära söömise naudingu. Mind see ei häiri, kuna väldin neid kohti ja astun neist mööda. Ööklubimuusika ei sobi päeval taustamuusikaks linna välikohvikutesse ega ka restoranidesse, kus õhtustatakse.

Nende 16 aasta jooksul olen märganud suuri muutusi Tartu öökultuuris. Põhjus ei ole pubides ega restoranides, vaid klientide käitumises.  

Varem pöörasid kliendid tähelepanu ümbritsevale ja käitusid mõistlikult ning ei lärmanud öösel ega reostanud ümbrust. Nüüd on tavaline, et vanalinna tänavatel karjutakse, kiljutakse ja röögitakse ning mängitakse autodest valju muusikat.

Ehk siis ööklientide ükskõikne suhtumine on peamiseks põhjuseks sellele tüütule arutelule, mida peetakse lahtiolekuaegade lühendamise üle.  Ehk siis meie, kõik ööbaaride külastajad, oleme selles süüdi ja põhjustanud selle probleemi. Lärmame, risustame ja ei hooli üksteisest. Ehk on peamine põhjus kasvatuses?

Endise hotelli- ja restoranipidajana mõistan kohalike ettevõtjate muret ja soovin, et muutused lahtiolekuaegades rahuldaksid nii ettevõtjaid kui ka kliente, kuid ennekõike vanalinna elanikke, ning et kõigi öörahu oleks tagatud.