Pelglik sõraline näitab end üha sagedamini

Puurmani vallas elavad punahirved käivad Tammiku küla põldudel maiustamas talinisuorasega. Pildistajale nad aga hea meelega ei poseeri ning kipuvad inimese lähenedes metsa põgenema.

FOTO: Kahro Kaldma

Hirvi oleme harjunud nägema loomaaias või paremal juhul ka Lääne-Eesti saartel, nii tundub nende kohtamine Kesk-Eesti metsaserval üsna eksootiline. Tasapisi on aga punahirve arvukus kasvanud ning selline vaatepilt polegi väga haruldane.

Jõgevamaal Puurmani ja Saduküla vahele jäävates laantes on hirvlased elanud juba mitukümmend aastat. Viimastel aastatel näitavad nad end vilksamisi ka kohalikele elanikele ja möödasõitjatele.

Ulukite tundjad hindavad Puurmani vallas elutseva karja suuruseks umbes paarkümmend isendit, sest kui pelglikud loomad ilmuvad inimese silme ette, peab neid olema palju ja nende kari tugev.

Tulnukad Lätist

«Need on ehtsad punahirved,» kinnitas fotot vaadates maaülikooli ulukibioloogia ja jahinduse dotsent Tiit Randveer. Tartu Postimehega rääkis Randveer seminari vaheajal, kus koos Soome kolleegidega arutati võõrliikide levikut ja nende mõju traditsioonilisele loomastikule. Punahirv ühtaegu on ja ei ole ka Eestis võõrliik, selgitas Randveer.

Nimelt saabusid punahirved lõunapoolsetelt aladelt esmalt siinsetele saartele 1970. aastatel. Puurmani ja Saduküla vahele jäävates laantes elutsevad Lätist saabunud hirved aga 1980. aastatest.

Pildile jäänud isendid on sisserändajate järeltulijad. Seega võiks punahirve pidada ühelt poolt võõrliigiks. Teisalt jällegi ei ole, sest punahirved on Eestis elanud aastatuhandeid, kuid vahepeal kadusid nad lihtsalt ära. Täpselt sama lugu oli metssigadega, kes kadusid Eestist 20. sajandi esimeses pooles, kuid pärast Teist maailmasõda saabusid nad siia uuesti ning sellest ajast on nende arvukus aina suurenenud.

Punahirvi on Randveeri kinnitusel Eestis 3000 ringis. Elada eelistavad nad mosaiiksetel maastikel ehk aladel, kus puutuvad kokku põllumajanduspiirkond ja metsavöönd, lisas omalt poolt hirvedest magistritöö kirjutanud ja nüüd neid doktoritöö kirjutamiseks uuriv maaülikooli doktorant Karl Ligi. Sellistelt maastikelt leiavad nad hõlpsasti toitu, nii oksi kui heintaimi.

«Kui silorull on põllule jäetud, lükkavad nad sarvedega augu sisse ja asuvad sööma,» lausus Ligi. Nii on värske oras neile kindlasti meelepärane ja mererannas võivad hirved maiustada isegi vetikatega.

Viimase paarikümne aasta jooksul on punahirvi Lätist Eestisse üha juurde tulnud ning üksikuid kohtumisi on nendega ette tulnud juba pea kõikjal Eestis.

Puurmani kandis ja Lääne-Virumaal on nad aga juba mitukümmend aastat paigal olnud ning nende arvukus on püsinud üsna stabiilne. Seevastu Lõuna-Eestis Läti piiri ääres ja ka Pärnumaal Tihemetsa kandis on loomi aasta-aastalt üha rohkem.

Vajavad suurt territooriumi

«Hirvel pole vaja suurt territooriumi,» selgitas Ligi. Tema sõnul hakkavad loomad liikuma ja uusi elupaiku otsima siis, kui nende arvukus muutub mingil territooriumil liiga suureks.

Punahirv on Eestis jahiloom ning keskkonnaministeeriumi soovituslik küttimislimiit näeb Pikknurme ja Põltsamaa jahiseltsi aladel ette aastas vähemalt kolme looma laskmist. Mullu kütiti neil aladel seitse hirve.


Punahirv

• Punahirv on maailmas levinud pea kogu põhjapoolkeral, kuid Eestis on tema arvukus väike.

• Punahirved on paikse ja üldjuhul peidulise eluviisiga. Oma territooriumi märgistavad nad uriiniga või sarvede ja sõrgadega kraapides.

• Tavaliselt elavad punahirved 10 aasta vanuseks. Eestis on lubatud neid ka küttida.

Allikas: bio.edu.ee

Tagasi üles