Reportaaž: koolimaja haisuallikat ninaga nuuskimas

Teise klassi matemaatikatund ruumis 202, mille õhu pärast on lapsevanemad üsna palju nurisenud. Foto: Martin Pau

Terviseamet lõpetas poole aasta jooksul tehtud õhumõõtmised Lähte kooli algklasside majas, nentides, et mõõdetud lenduvate keemiliste ainete tase on lastele ohutu. Hais, mille tõttu mõõtmised tehti, püsib aga majas endiselt.

On teisipäeva hommik, kell kümmekond minutit üle kaheksa. Lähte ühisgümnaasiumi direktor Üllar Loks juhatab mu lahkelt kahekorruselisse sinikollasesse hoonesse, mille õhu pärast algatas üks Lähte kooli lapsevanem eelmise aasta 29. aprillil järelevalvemenetluse.

Koolimajja sisenedes ei näi õhul midagi häda olevat. Hingata on lahe. Mingitki lõhna, mida võiks proovida kirjeldada, ei erista ma parimagi püüdmise juures.

Teise korruse koridoris, mille kummalgi küljel avanevad uksed klassidesse, pilt muutub. Lõhnanäärmed avaldavad protesti ja nõutust.

Kirjeldamatu segu

Midagi on ilmselgelt õhus. Teel õpetajate tuppa mantlit viima püüan mõttes kirjeldada, mismoodi see tundub. Ei leia sõnu. Õhk oleks justkui piimjas? Sametine? Ei, viimane kõlab nagu midagi meeldivat, aga see, mida tunnen, pole kindlasti meeldiv.

Paks? Läpatanud? Raske? Igatahes ebatavaline. Häiriv kindlasti. Aga ma ei oska seda millegagi võrrelda. Võrrelda saab millegagi, mida oled enne kogenud.

Hais on ebakonkreetne, justkui segu mingitest kemikaalidest ja materjalidest. Betoon, niiske krohv, kuivamata plaatimissegu, põrandakattematerjal, seinavärv?

Üllar Loks saadab mu ruumi 202, kus veedab suurema osa koolipäevadest 2.a klass. Ise siirdub direktor koju kosuma, eelmisel õhtul oli ta kraadinud endal palaviku.

Klassijuhataja Kersti Aste mainib lastele emakeeletunni alustuseks, et õpilased võiks pista kodus kotti veepudeli. Kui tunnis kipub kurk kuivama, võib sealt lonksata. Siis loeb Aste üle kohalolijad ja märgib, et üks puudujaist on allergoloogi vastuvõtul.

Klassis tundub õhk pigem lahe. Ka pisut jahe. Pole mingit lõhna, mida võiks lugeda ebameeldivaks. Imekerge vine, mida tajun, klassifitseeriksin valdkonna «uue maja lõhn» alla. Kaks aastat tagasi valminud majas näib see küll pisut kohatu, kui järele mõelda.

Ventilatsiooniavast klassiukse kohal kostab üsna tugevat kuminat. Istun uksepoolse rea viimases pingis üsna otse kahe ventilatsiooniava all. Tups-rohtliilia minu selja taga kapi otsas kiigutab avast paiskuvas õhujoas järelejätmatult oma pikki ja kitsaid heledatriibulisi lehti. Tunnen, kuidas alaselg hakkab kergelt kangeks tõmbuma.

Tunni teises pooles haigutab üks poiss, varsti ka teine. Ilmselt lühikeseks jäänud uneajast, mitte õhupuudusest, aga mu fantaasia hakkab tööle. Siis haigutan ise. Kümme minutit enne vahetunnikella tundub, et õhk pole enam sugugi nii lahe kui poole tunni eest.

«Minge nüüd klassist välja,» kamandab õpetaja Aste, lastes samas poikvele üht kahest suurest klassiaknast. Ta tegevat seda juba kuid iga tunni lõpul, üksnes karmi pakasega loobus.

«Ma ei ütleks, et ma mingit lõhna tunnen, aga kurk kipub tunni lõpuks kuivama,» ütleb Kersti Aste.

Selle jutu peale tunnen ka mina esimest korda kurgus kerget klompi ja karedust.

Klomp kurgus

Väisan kemmergut. Klassist väljudes tundub koridoriõhk nüüd eriti vilets. Ka kempsus on sama spetsiifiline lõhn, mida ei oska ikka veel millegagi võrrelda.

Teine tund on matemaatika. Klass näib viluvõitu, kuigi päike on välja tulnud ja asunud kütma. Õpetaja avaldas vahetunnis, et tavaliselt on kõige jahedam enne esimest tundi, kui koristaja on vastselt tervet maja õhutanud. Mõnel hommikul olevat klassis häiriv lehk, mõnel mitte.

Nüüd näib tunne kurgus juba tõesti ebameeldiv. Meenub aeg enne kurgumandlite lõikust. Pidevalt oli raske neelatada ja klomp kurgus.

Teise tunni lõpuni jääb mõni minut. Kuivus tükib mööda kurgulage ülemiste lõikehammaste poole. Janu pole, aga lonksu vett võtaks niisutuseks küll. Hingata on endiselt päris lahe ja haisu ei tunne.

Teen jälle ringi pikas koridoris. Ikka on klassiuksel selge piir vähemalt rahuldava, isegi hea õhu ja häiriva, raske koridoriõhu vahel. Ja mida samm koridori tagumise otsa poole, seda kehvemaks õhk näib muutuvat.

Koridori lõpus kella all vabatahtlikult pikemat aega küll ei passiks. Ühtki ventilatsiooniava läheduses ei paista. Koridori teine ots avaneb läbi kahe korruse ulatuvasse fuajeesse. Ka siin on kerge vine, aga koridoriga võrreldes üldse mitte juttu väärt.

Tagasi koridori. Uksel lõigatakse fuajee suhteline normaalsus tõepoolest nagu noaga. Koridoriõhk tundub iga sisenemiskorraga üha vastikum.

Imekerged lõhnad

Järgneb loodusõpetuse tund, mis on nimetatud sel korral tervisliku toitumise praktiliseks tunniks. Lastel on kaasas kurgid, tomatid, redised, apelsinid, keedetud kartulid, till ja hapukoor. Läheb salatiteoks.

Õppeköögis hingata tundub õige lahe. Siin on küll ka jahedam kui klassis. Radikaist ei tule grammigi sooja, päike paistab maja teiselt küljelt. Hõljuks justkui imekerget liimi, värvi, põrandakatte või jumal teab mille lõhna. Üldiselt pole tunne kindlasti kehvem, kui oli klassis 202.

Olen olnud koolimajas kolm ja pool tundi. Viimased poolteist tundi kurk enam ei kuiva. Viimane peatuskoht koos teise klassi lastega on laulmisklass, mille õhk ei üllata taas millegi ebameeldivaga. Siin on jahedavõitu nagu mujalgi.

Kui ninaga väga püüdlikult muusikaklassi õhku vedada, oleks nagu aimatav imekerge kunstlik lõhn. Midagi sarnast võis tunda nii õppeköögis kui klassis 202.

Mõni ei tunne midagi

Teen asja üle koridori ruumi 205, käsitööklassi. Õpetaja Liina Laansalu loob siin tunnijärgset korda. Aken on irvakil, kuid Laansalu kinnitusel pole pidevalt nii, vaid ikka tundide lõpul, kui klassitäis õpilasi on just lahkunud. «Tunni lõpuks tekib nii või naa väike õhupuudus,» tõdeb ta.

Mingi teistmoodi või kolmandat moodi lõhn minu arvates klassis justkui oleks, aga kohe ei saa pihta, kas seda võivad levitada kangad või õmblusmasinate jahtumata mootorid.

«Võibolla olen ma eriliselt tuim inimene, aga ma tõesti ei saa aru, mis haisust üldse räägitakse,» ütleb Laansalu lõhnateema kohta. «Võibolla alguses, kui majja tulime, oli nii-öelda uue maja lõhna. Ma saan aru, inimeste tundlikkus on erinev. Lihtsalt mina ei tunne mitte midagi.»

Arvamus

Kaire Loit

Lapsevanem

Minu teises klassis õppival lapsel esinevad 2013. aasta hilissügisest pidevad hingamisteede kaebused. Pikka aega kestva köha ja hingamisteede hüperreaktiivsuse tõttu alustati eilsest astma baasravi.

Astma diagnoositi küll juba lasteaias, kuid kaks aastat ei ole ta ravi vajanud. Terve esimese klassi jooksul oli laps täiesti terve, haiguse tõttu koolist ei puudunud.

Keegi, ka arstid, ei saa kinnitada, et astma ägenemine on tingitud ebakvaliteetsest õhust. Lapse elukorralduses pole aga muid muutusi olnud peale kolimise uude õppehoonesse.

Kuna kemikaalihais koolimaja ruumides on tuntav, siis julgen väita, et see ei saa kuidagi olla ohutu ning haisu põhjused tuleb välja uurida.
 

Aivar Soop

Tartu vallavanem

Valla plaan tellida Tallinna tehnikaülikoolist ehitustehniline ekspertiis on endine. Praeguseks pole tehtud hinnapakkumist, sest ekspertiisi tegema kutsutud inimene on haige ja Eestis kedagi teist sama pädevusega pole.

Seega on seis sama, kui aasta alguses. Plaan on, aga millal ekspertiis algab, ei tea. Meile pole ühtki kuupäeva lubatud. Me ei tea ka, kui kalliks võib töö minna.
 

Nele Parrest

Õiguskantsleri asetäitja- nõunik, 4. aprilli kirjas terviseameti peadirektorile

Teie tegevus järelevalvemenetluses on keskendunud peaasjalikult proovide võtmisele kooliruumide siseõhust. Teie vastusest mulle nähtub samuti, et vähemalt minu teabepäringule eelnevas menetlusetapis ei olnud te uurinud võimalikke mõjusid lastele, vaid piirdusite kooli tervishoiutöötajalt saadud kinnitusega, et tema poole ei olnud keegi ebameeldiva lõhnaga seotud tervisemurega pöördunud.

Mulle ei ole teada, et oleksite teinud veel midagi, näiteks küsitlenud lapsevanemaid ja nende nõusolekul laste perearste, konsulteerinud vajadusel eriarstiga vms, kontrollimaks lastel väidetavalt esinenud tervisehädade olemasolu ning võimalikku seost kooli siseõhust leitud ainetega. /.../ Seadusest tulenevalt ei ole teie järelevalve eesmärk pelgalt see, et tagada kooliruumides proovivõtmise tulemusena saadud näitajate vastavus kehtivatele normidele või soovituslikele piirväärtustele.