Kirjandus on vaid üks valdkond Unesco loovlinnade võrgustikus, sellesse kuuluvad ka film, muusika, rahvakunst, disain, meedia ning kokakunst. Võrgustiku eesmärk on edendada linnade rahvusvahelist koostööd kultuuri vallas, tugevdades selle kaudu kohalikku kultuuriloomet, -levikut ja -tarbimist.
Kirjanduslinnade liikumise algatas tiitli esimene kandja Edinburgh, senised seitse linna selles võrgustikus on tuntud ja silmapaistvad. Enamik neist on suuremad kui Tartu (välja arvatud 67 000 elanikuga Iowa City), enamik on ka ingliskeelsed (välja avatud Kraków ja Reykjavik).
Algus 2008. aastal
2008. aastal tulid Tartu kirjandusringkonnad välja mõttega, et linn võiks taotleda Unesco kirjanduslinna tiitlit. Töö taotluse ettevalmistamisega algas samal aastal Eesti kirjanduse seltsi koordineerimisel, toeks linnavolikogu 2009. aasta kevadel kinnitatud põhimõtteline heakskiit tiitli taotlemisele.
Asjaolud ei soosinud taotluse kiiret valmimist, muu hulgas peatas ka Unesco vahepeal programmi teadmata ajaks.
Selle taaskäivitamise järel eelmisel suvel sai ettevalmistus uue hoo ning tänavu kevadtalvel sai valmis taotluse raamistik – Tartu kirjanduslikku pärandit ja kultuurivälja tutvustav kirjeldus ning esmased üldeesmärgid. See on loodetavasti tugev lähtekoht, millelt edasi liikuda nõuetekohase projekti ettevalmistamisele.
Unesco rahvusvahelistest programmidest ehk tuntuim on maailmapärandi nimekiri. Selle, nagu ka mitme analoogse ettevõtmise puhul on oluline pärandi säilitamine, hindamine ja sellega arvestamine.
Loovlinnade võrgustikupuhul on aga tähtis mitte sellesse sissepääsuks formaalsete kriteeriumite täitmine, vaid järgnev aktiivne osalus. Kui võrgustikuga liitumise järel jätkub kõik vanamoodi, siis pole sel lihtsalt mõtet. Võrgustik on vajalik siis, kui selle võimalusi kasutatakse ning antakse ka omalt poolt sellesse tõhus panus.
Kirjandusorganisatsioonide ootused, huvid ja ambitsioonid selle tiitliga seoses on väga erinevad. Välja on käidud palju häid ideid. Me nägime, et otseselt valdkonnaga seotud rühmad on huvitatud tiitli sümboolse väärtuse kasutamisest oma tegevuse edendamiseks.
Selle kõrval on ka julgemaid ambitsioone luua laiemat mõju avaldavaid koostöövõrgustikke organisatsioonide ja sektorite vahel.
Nüüd tuleb vormistada need ideekatked üldeesmärke toetavaiks tegevusplaanideks ja jaotada omavahel kohustused. Programmile avalikke ressursse planeerides tuleb analüüsida, milliseid mõjusid ja lisaväärtusi programmis osalemine kaasa toob ning millised on linna kohustused, sealhulgas rahalised. Siis saab linnapea taotlust allkirjastades tiitli kandmisega seotud kohustused linnale ka võtta.
Enne veel kui Tartu linnapea esitab Unescole taotluse, on see vaja saata võrgustikku kuuluvatele loovlinnadele, et saada nõuetekohased argumenteeritud soovitused. Kirjanduslinnu on seitse, kuid kuus neist kuuluvad meiega samasse regiooni, seega peame Unesco reeglite järgi saama toetuskirja kõigilt seitsmelt. Meil tuleb eelkõige veenda linnu, mille enda panus maailmakirjandusse on väljaspool igasugust kahtlust. Rahvusvahelise koostöö arendamine on ka üks põhjustest, miks otsustati linna ja kirjandusrahva ümarlaual pikendada ettevalmistusaega veel aasta võrra.
Tartu senised sõprus- ja partnerlinnad ei kuulu Unesco võrgustikku, seepärast tuleb meil sõlmida uusi sidemeid. Nii nagu keegi ei hakka kirjutama soovituskirja tänaval juhuslikult kohatud võõrale, kehtib see ka linnadevahelises suhtluses. Samuti võtab aega Unesco sekretariaadi tagasiside, mis tagab taotluse tugevuse.
Mis on meil ainulaadset
Alustuseks tuleb meil tõsiselt mõelda küsimusele: mis on see ainulaadne, mille toob Tartu kaasa kirjanduslinnade võrgustikku?
Melbourne on Austraalia kultuuripealinn, sisuliselt kogu Vaikse ookeani regiooni kirjanduskeskus. Iowa City rahvusvahelises loovkirjutamise programmis on osalenud 120 riigi kirjanikud ning see on esitatud Nobeli rahuauhinnale. Kraków on andnud maailmale kaks Nobeli kirjandusauhinna laureaati, Dublinist on neid tulnud rohkemgi. Edinburghist pärinevad Adam Smith, Walter Scott, Conan Doyle, J. K. Rowling … Milline Tartu kirjanduslik tugevus võiks kogu maailmale huvi pakkuda?
Oluline on viia idee nüüd ka teiste valdkondade ning tähtsamate koostööpartneriteni, see looks algatusele tugeva kandepinnase ning annaks kõlavale tiitlile veenva ja Unesco missioonidokumendis oodatule vastava sisu.
Koostööd peavad tegema akadeemilised asutused ja kirjandusorganisatsioonid, linnavalitsus ja koolid, raamatukogud, kirjastajad ja ajakirjandus.
Kirjanduselu ei saa arendada, kaasamata teisi valdkondi: turismi, loomemajandust, haridust, teatrit, muusikat, filmikunsti, graafilist disaini ... Ehkki kirjanduslinna nimetuses on ainult kirjandus, tähendab see tööd ka piirialadel ning koostööd teiste valdkondadega. Vajadust mitmekülgseks koostööks linnas, riigis ja rahvusvaheliselt rõhutavad ka Unesco taotluste kriteeriumid.
Senisest eeltööst on suuresti jäänud kõrvale haridusasutused. Unesco nõuete seas on aga olulisel kohal tegevus koolides ja ülikoolides: kirjanduse eriprogrammid, ringid ja klubid, kirjandusteaduse viimine koolidesse ning laiema publiku ette.
Tartul on selles vallas suurepärased võimalused ja isegi traditsioonid, kuid me peame jõudma konkreetsete kavade ja ettevõtmisteni. Lõppude lõpuks ei nõua eri kooliastmete suhtlus, teaduse ja hariduse koostöö ning noorte huvide toetamine eriti suuri investeeringuid, ent kasu sellest on pikaajaline.
Varem on keskendutud peamiselt kolmandale sektorile, kuid vähemalt sama tähtis on ka erasektori roll. Unesco kriteeriumites on rõhutatud, et kirjanduslinnades peab olema aktiivne kirjastustegevus, kirjandus peab olema tähtsal kohal nii traditsioonilises kui ka uues meedias, loomemajandus peab seisma tugevalt jalul ning kiirelt arenema. Need on valdkonnad, mida linnavalitsuse käskkirjaga suunata ei saa.
Seepärast kutsume Tartu ja kogu Eesti kirjastusi ja meediaettevõtteid kaasa mõtlema: mida me saame üheskoos teha Tartu kirjanduselu elavdamiseks? Kuidas aitaks sellele kaasa rahvusvaheline koostöö?
Pilk tulevikku
Kui seni on mõeldud peamiselt, milliseid olemasolevaid tegevusi saaks kirjanduslinna taotluse tarbeks rakendada, siis on nüüd aeg pöörata pilk tulevikku: mida uut me tegema hakkame, mida võimaldaks meile ligipääs loovlinnade võrgustikule?
Paljuski saame kasutada teiste kirjanduslinnade kogemusi ja eeskuju. Linna läbivad kirjandusrajad, kohalikku kirjanduslugu tutvustavad infotahvlid, haridusprogrammid koolides, kirjandusveebid, kirjanduskohvikud, mitteformaalsed õppekeskused, rahvusvahelised kirjanduskonverentsid …
Võimalusi on palju. Nüüd tuleb otsustada, mida sellest kõigest me ette võtame, kes täpselt mida mis ajaks teeb ning mida me lisame sellele uut, algupärast.
