1934. aasta 11. novembril avati Pauluse kalmistul kahuripaukude saatel mälestusmärk vabadusvõitlejatele.
«Juba enne piduliku sündmuse algust hakkas rahvast voolama Pauluse kalmistule, et jälgida 254 wabadusvõitlejale püstitatud mälestusmonumendi avamist. Kella ½ 2, mil avamistalitus algas, oli kalmistu täitunud rahvahulkadest, kes vallutasid langenute ühiskalmistu ümbruse ja seisid ka tiheda murruna kalmistu eest mööduval Võru maanteel,» kirjutas 1934. aasta 12. novembri Postimees.
Nõukogude aja alguses hävitati monument ja püüti hävitada mälestus Vabadussõja sõduritest.
«Nõukogude ajal ei tohtinud nende haudade juures keegi käia,» rääkis Tartu kalmistutel 1972. aastal tööle hakanud Aime Pärna. «Puhastasime Paulusel nende kalme kui haljasala ning pidime jälgima, et seal poleks küünlaid. Ei tule üldse ette, et oleksin seal tol ajal lähedasi näinud. Ka nüüd ei käida seal – riiklikel tähtpäevadel tuuakse sambale pärg ja minnakse ruttu minema.»
Ometi väärivad kõik need poisid ja noored mehed vähemalt seda, et näiteks Pauluse kalmistu Vabadussõja monumendi juures oleks selles sõjas hukkunud tartlastest sõjameeste nimed.
«Selline nimetahvel pole seni jutuks olnud,» tõdes Tartu linnavalitsuse kultuuriväärtuste teenistuse juhataja Romeo Metsallik. «Idee pole halb, jätan selle meelde. Vabadussõja poistega ei tegele tõesti keegi.»
Aga asi pole nii lihtne, kui näib. Kõigepealt on tarvis välja uurida hukkunute nimed, kuid selleks on vaja leida raha ja tegijad.
«Oleks väga hea, kui koolid ja ülikoolid paneksid sellistele asjadele käe külge, teeksid uuringuid,» märkis Metsallik. «Meil on ajaloos veel palju asju, millest on väga vähe teada. Näiteks hiljuti kirjutas Tartu Postimees, et Maarja kalmistule maeti 1944. aastal ühishauda Tartu märtsipommitamise ohvrid. Oleks väga vaja teada saada, kus see ühishaud oli. Seda kohta annab ju tähistada, isegi siis, kui sinna on peale maetud.»