Legendiks muutunud tehasejuht istub ikka sadulas

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Olev Nigul oma kabinetis, mille interjöör pärineb 1972. aastast.

FOTO: Kristjan Teedema

Tartu mööblitootja Tarmeko legendaarset juhti Olev Nigulit ei häiri, et tema Sõbra tänava töökabinet näeb välja täpselt samasugune kui 1972. aastal. Lakk Niguli massiivse töölaua pähklipuuspoonil läigib ikka veel.

Mulaaž merikuradist, kelle Olev Nigul püüdis Norra vetest.

FOTO: Erakogu

Nelikümmend kaks aastat tagasi sai Tartu mööblikombinaat erakordselt vastutusrikka ülesande: panna kokku mööbel Moskvasse Suurde Kremli paleesse.

Mööbli põhikomponendiks olnud puitlaastplaatides polnud midagi erakordset, küll aga Austriast ostetud ilusa süüga pähklipuuspoonis, mis liimiti plaatidele katteks. Tellimusest jäi üle piisavalt spooni, et sai katta avara kabineti seinad maast laeni, jätkus ka suurele kirjutuslauale.

«Mulle see interjöör meeldib, minu arvates ei pea kõike maha kiskuma, kuna pole kaasaegne,» räägib Nigul.

Unistus insenerikutsest

1928. aasta aprillis sündinud Olev Niguli noorpõlve-unistus oli hankida Tallinna polütehnilisest instituudist elektriinseneri haridus, kuid pere vaesuse tõttu ei tulnud pealinnas elamine kõne alla. Noormees leppis 1947. aastal metsatööstuse erialaga Tartu ülikoolis, diplomi sai küll juba Eesti põllumajanduse akadeemiast.

«Metsatööstus oli ainus tehniline ala, mida siis Tartus õppida sai,» põhjendab Nigul.

Pärast ülikooli suunati ta Tihemetsa metsatehnikumi õpetajaks. Seal püsis Nigul 1961. aastani, mil metsakool keerati korraga põllundustehnikumiks ning Tartusse naasmine oli sama hästi kui sundkäik.

Olev Nigul sai Tartu metsatööstuskeskuse leivale, oli vaneminsener, tootmisosakonna juhataja ja peainsener ning alates 1964. aasta veebruarist direktor. Kuuekümnendate lõpul alustas seni saematerjali tootmisele keskendunud ettevõte Tartu mööblikombinaadi nime all puitlaastplaatide tootmist.

«Oli ikka vilets kaup, kippus väga kergesti purunema ja keegi seda eriti ei tahtnud,» mäletab Nigul suuri kasvuraskusi.

Nigul tüüris mööblikombinaadi põnevaisse Nõukogude Liidu surma eelseisse aastaisse, mille üks märksõnu oli elav koostöö soomlastega. 1995. aastal erastas Tarmeko juhtkond riikliku aktsiaseltsi. 2003. aastal ostis Nigul koos oma kahe pojaga kõik aktsiad välja.

Lõõts ja selle sugulased

Olev Niguli suur hobi on olnud läbi elu lõõtsa- ja akordionimäng. Esimese lõõtspilli sai kümneaastane Olev 1938. aastal kingiks isalt. 1944. aasta varasügisel lõhkusid Nigulite Ulila talus marodööritsenud punaarmeelased selle ära.

Koolis pole Olev Nigul pillimängu ega noodikirja päevagi õppinud. Oskajad on ette näidanud, mis nuppe ja millal vajutada, ning tema on järele teinud. Piisavalt hästi, et nõukogude ajal, seitsme- ja kaheksakümnendail aastail lõbustada mööblikombinaadi rahvast kolmeliikmelise ansambliga.

1980. aastate alguses, kui mööblikombinaat oli alustamas allhanget Soome pehmemööblitootjale Karelia Trade, sai Nigul Helsingis käies lõbustava tööpakkumise, millest oli küll sunnitud keelduma.

Märganud ühe pillipoe vaateaknal ehtsat Teppo lõõtsa, tahtis ta seda proovida. Kui poeomanik nägi, mida eestlane mõistab pilliga peale hakata, pakkus ta sada marka iga veerandtunni eest, mis Nigul tema poes kundede rõõmustamiseks lõõtsa tõmbab.

«Sellisest asjast oleks mulle muidugi tulnud ainult pahandust,» selgitab Olev Nigul oma viisakat keeldumist.

Paari aasta eest sattus Tarmekot külastama akordionivirtuoos Henn Rebane. Näinud Olev Niguli kabinetis Saksa akordioni Barcarole, küsis Rebane seda proovida.

«Pärast räägiti maja peal mitu nädalat, et vaata, kui hästi Nigul on õppinud akordionit mängima!» naerab Olev Nigul ja lisab, et paljastas siiski plaanimata pettuse peagi ise.

Akordioni, lõõtsa või suupilli võtab Nigul aeg-ajalt pihku praegugi, kuid teiste eest enam pillilugu tõmbama ei kipu. Arvab, et näpud on jäänud liiga kangeks ja kohmakaks.

Kodus istuda ei malda

Tarmeko pole enam ammu selline hiigeltööandja nagu nõukogude aja lõpus ja Eesti aja alguses. Omaaegsest 1600 palgalisest on Tarmeko grupi viide firmasse – Tarmeko KV, Tarmeko LPD, Tarmeko Metall, Tarmeko Pehmemööbel ja Tarmeko Spoon – jäänud kokku alles 300 töötajat.

Olev Nigul on juba üle kümne aasta Tarmeko grupi emafirma Tarmeko KV nõukogu esimees ega kavatse pensionile jääda, kuigi saab 22. aprillil 86-aastaseks ja tegi mullu läbi südameoperatsiooni.

«Kodus istumine on kõige hullem,» põhjendab ta kestvat, peaaegu igapäevast töölkäimist. «Kui oled eluaeg tegutsenud, ei suuda järsku katkestada. Kui ma andsin sellele ettevõttele oma tervise, võin ju nüüd käia siin seda parandamas.»

Olev Niguli päev algab sisetunde järgi tõusmisega kella seitsme ja kaheksa vahel. Siis kinnitab ta keha, vaatab lõpuni ETV hommikuprogrammi ja sõidab linna külje alla Lohkvasse, kuhu koondus Tarmeko kolme ettevõtte tootmine juba 2006. aastal.

«Käin vabriku läbi, ajan mõnega juttu, annan neile oma tervisest aru,» kirjeldab Olev Nigul. «Teen märkuse, kui miski on minu meelest korrast ära. Ei kannata, kui korda pole majas.»

Niguli korraarmastust rõhutas ka tema klassivend omaaegsest poeglaste gümnaasiumist, metsakasvataja diplomiga Endel Uiga, kes äsja, 1. aprillil suri. Uiga oli seitsmekümnendail-kaheksakümnendail aastail Tartu mööblikombinaadi tsehhijuhataja.

«Ta armastas korda ja nõudis seda kõvasti oma alluvailt,» meenutab Uiga. «Nigul on väga töökas, operatiivse ja konkreetse juhtimisstiiliga mees.»

Tartu metsakombinaadis 53 aastat, algul metsameistri ja hiljem ametiühingu peausaldus-isikuna töötanud Heino Lupp tõdeb, et Olev Nigul pole kunagi sallinud udutamist, tema jutule tasus minna vaid väga konkreetse küsimusega. Tark oli ka enne pinda sondeerida.

«Mõistlik oli sekretärilt uurida, kuidas direktori tuju täna on. Kui selgus, et mitte kõige parem, oli targem hiljem uuesti tulla,» kirjeldab Lupp.

Kalastamine tõmbab

Kui oled olnud eluaeg juht, tahad ikka juhtida, kommenteerib isa pealehakkamist Tarmeko ettevõtete grupi praegune tegevjuht, Olev Niguli vanem poeg Jaak Nigul. «2002. aastal ta tunnetas, et peab tegema suure muudatuse ja otsejuhtimisest kõrvale astuma, aga see oli talle vastumeelt,» kirjeldab Nigul.

53-aastane Jaak Nigul on staažikas jahimees. Kõva jahimees oli ka Jaagu vanaisa, kellega koos käis Olev Nigul poisipõlves palju jänesejahis. Eksdirektorit ennast pole jahikirg ja relvahuvi kunagi haaranud. Meelsasti läheb ta hoopis kalale, kui poeg viib.

«Kunagised kalastussõbrad on kõik surnud,» kurvastab Olev Nigul, kuid meenutab kohe helgusega kümne aasta tagust käiku Ahvenamaale ning viie aasta tagust retke Põhja-Norra rannikule. «Sain saja meetri sügavuselt kätte kuue-seitsmekilose merikuradi!»


CV

• Sündis 22. aprillil 1928. aastal Tartumaal Ulilas

• Õppis aastail 1947–1953 Eesti põllumajanduse akadeemias metsatööstust.

• 1. veebruaril 1961 asus tööle Tartu metsakombinaadi vaneminseneri-konstruktorina, 1. maist töötas tootmisosakonna juhataja ning hiljem peainsenerina. 25. veebruaril 1964. aastal sai kombinaadi direktoriks.

• Olnud Tallinna mööblimaja nõukogu esimees ja Eesti puutööliidu president.

• Abielus, pojad Jaak (53) ning Ago (48).

Tagasi üles