Turisti teejuht

Galerii keldri ühes ruumis on 1950. aastatest pärit foto, mille tagaplaanil on sibulkuplitega kirik. Riiulitel on savist vaasid, ühes nurgas nende valmistamiseks kasutatud vorm ning uksel piiblitsitaat «Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega ...». Foto: Margus Ansu

Eeldatavasti on kõik lugejad – vähemalt rühmaliikmena – sattunud reisil külastama mõnd kirikut kui kultuurilooliselt olulist vaatamisväärsust. Mida selle külastuse käigus nähti? Mis teeb kirikuhoone väärtuslikuks?

Mõne brošüüri vahendusel saab tavaliselt teada, millal kirik rajati, kes on altarimaali autor ja milliseid piiblistseene see kujutab.

Kui sattuda kirikusse kunstiajaloolaste seltskonnas, omandab see info teadusliku vormi. Põhjalik ülevaade näiteks pea- ja külglöövi võlvide ehituslikest iseärasustest võrreldes teiste kirikutega võimaldab kõnelejal teha kaugeleulatuvaid kultuuriloolisi järeldusi.

Tihti juhtub, et teejuhiks kirikus satub olema kirikuteener või suisa kirikuõpetaja ise. Kuigi ka tema teab tõenäoliselt nii üht kui teist hoone ajaloost, ei saa ta selle teabe edastamisega üldjuhul hakkama.

Sest vaimuliku jaoks on ennekõike tegemist püha ehitisega, ning see on vaieldamatult olulisem väärtus kui ükspuha milline muu tähendus, mida ilmalikelt alustelt lähtuv tõlgendaja võib hoones näha. Üldse on talle asjaolu, et kirikusse ei tuldud palvetama, vaid seepärast, et seal on ilus või huvitav, korraga kummastav ja kurb.

Kunstniku ootus

Kõiki kolme ülalkirjeldatud olukorda tuleb tõenäoliselt ette ka Jevgeni Zolotko näitusel «Leigus» Nooruse galerii keldris. Kuid ükski kolmest eri liiki näitusevaatajast – juhuslik kunstihuviline, professionaalne kriitik ja kutseline kunstnik – ei ole see, kellele näitus on tegelikult loodud.

Zolotko ootab oma näitusele külastajat, kelle pale on nii siiras ja avatud, et ta ei näe kirikusse astudes mitte pikihoonet ja transepti (see on kiriku ida-läänesuunaline keskosa ja sellega ristuvad tiivad), vaid näeb risti.

Olen veendunud, et selletaoline romantiline ürgkristlane eksisteerib vaid autori kujutluses, ning usun, et sügaval sisimas teab seda ka Zolotko ise. Ning see teadmine annab kujuteldavale külalisele kunstniku loomingu suhtes programmilise mõõtme. See tähendab, et vaatajalt siiruse ja vahetuse eeldamine on muutunud Zolotkole põhimõtteliseks moraaliküsimuseks, millele on allutatud kõik muu.

Ent nagu kiriku puhul ei muuda külastaja ilmalikkus tema tõlgendust tingimata vääraks, nii ei tähenda ka eelöeldu seda, et Zolotko näitust ei ole võimalik mõista, kui vaataja ei juhtu olema too romantiline ürgkristlane.

Detailid räägivad lugu

Nagu kiriku ikoonid, nii räägivad ka Zolotko näituse detailid lugu. Nagu pealkiri ütleb, räägib näitus leigusest, teravuse, tähtsuse, väljapaistvuse kaotanust. Kuidas saab näiteks ennist nii olulisest tööriistast järsku arusaamatu eesmärgiga seadeldis muuseumivitriinis või – veel hullem – mõttetu, pööningupõrmu unustatud või suisa äravisatud asi. Ning siit edasi: mida ikkagi tähendab see, kui me ütleme kellegi kuuluvat halli massi?

Inimese kordumatus

Kujundid, mis räägivad inimese kordumatusest, ent sugupõlvede pärilikust järgnevusest kui lõputust kordusest, on näitusel kesksel kohal.

Kuigi semiootiline analüüs ei ole Zolotko näituse puhul kohane tajumisviis, on ainus võti «Leiguse» loo mõistmiseks siiski peidus kujunditevaheliste seoste leidmises ning see ei eelda erialateadmisi.

Nii et kui te sisenete galerii keldrisse ja teile tundub, et tegemist on arusaamatu «kaasaegse kunstiga», siis nõnda see ei ole.

Trikk on selles, et kõiki näitust moodustavaid kujundeid tuleb mõista korraga nii sõnasõnaliselt kui ka sümboolselt ning eriteadmised uuemas kunstis tulevad siinjuures pigem kahjuks.


Nooruse galeriis

• Nooruse galerii (Riia 11) keldrikorruse mitmes ruumis avati 1. aprillil Jevgeni Zolotko näitus «Leigus».

• See on aasta alguses Tartu kunstimuuseumis välja pandud samanimelise näituse jätk.

• Nüüdset «Leigust» saab vaadata 19. aprillini.