Martin Pau: ratturi ohutus jalakäija arvelt?

FOTO: TPM

Eile hommikul tuli mulle Tartu Staadioni ja Sauna tänava ristmikul vastu 12-13-aastane jalgrattur, lõigates sõidutee kurvi vastassuunavööndis. Me ei põrganud kokku, läks õnneks.


Üleeile hommikul üritas Jakobi mäel minust kõnniteel läbi sõita teismeline mehemõõtu rattur. Kõndisin paremas servas, aga miskipärast arvas tema olevat kohase sõita vasakus. Olukord lahenes pärast väikest segadust ja vastastikust põiklemist.

Gustav II Adolfi kuju juures sõitis samal hommikul trotuaaril tudengiohtu sell jalakäijate vahel slaalomit. Tulnud selja tagant, said kõndijad ratturist teada alles siis, kui ta oli neist vuhinal möödunud. Kui oleks teinud sammu vasakule...

Ma kohtan nii autokasutaja kui jalakäijana iga jumala päev rattureid, kes ei paista liikluseeskirjast teadvat ööd ega mütsi või kes ei hooli selle eeskirja olemasolust karvavõrdki. Sõiduteel ohustavad sellised pedaalijad eeskätt iseend, kõnniteel jalakäijaid ja eriti lapsi.

Aga eeskiri eeskirjaks. Eeskirja saab rikkuda ka kedagi ohustamata. Võib arvata, et öösel kell kolm ei ohusta kõnniteel kimav jalgrattur kedagi. Ning päevasel ajal võib näha rattureid, kes sõidavad küll kõnniteel, kuid on jalakäija kui nõrgema suhtes viisakad ja ettevaatlikud. Kui on kitsas, jäävad nad kas või seisma ja kui tarvis, tulevad korraks rattalt maha.

Mõned riigikogu liikmed on aga taas avastanud, et rattureil on sõiduteel nii ohtlik, et neid tuleb asuda kaitsma jalakäijate ohustamise hinnaga, lubades nad sõitma kõnniteele. Sellist asja saab soovitada ainult inimene, kes kuigi palju jala ei käi ega ole pidanud võpatama mõne järjekordse kamikaze-ratturi peale.

Mõistetav on püüe teha seadusi, mis poleks kirjutatud justkui mõnele teisele riigile. Seoses värske liiklusseaduse aruteluga on ka sellele seosele viidatud: kui jalgrattateedega on kehvasti ja paljud autojuhid käituvad tähelepanematute mühakatena, tuleb seadus olusid peegeldavalt ümber kirjutada.

Söandan siin tõmmata paralleeli lasteaedade tervisekaitsenormide leevendamisega, mida sotsiaalminister plaanib seetõttu, et on ilmnenud sügav ja viimastel aastatel süvenenud vastuolu tegelikkusega. Avalikkuse tähelepanu keskmesse tungis see Tallinna ja Toompea kemplushimu tõttu.

Niisiis oleks nagu järsku selgunud, et aastaid on meil olnud lasteaedades liiga palju ruumi, lasteaialastel on olnud põhjendamatult luksuslik elu! Küsimuse põhirõhk pole enam sellel, kuidas liikuda paremuse poole, vaid näib nihkuvat madalamate standardite seadustamise poole – niru ventilatsioon ja pead-jalad koos.

Ratturite kõnniteele lubamise soov lõhnab sama asja, praeguse kehvapoolse seisuga leppimise järele. Selmet keskenduda samal ajal uute rattateede ehitusele, jalgratturite koolitamisele ja autojuhtide harjutamisele ratturi kui võrdväärse liiklejaga, tõstame alistudes käed ja õilistame seda jalgratturite kaitsmise loosungiga. Tunnistame, et oleme olukorra parandamisel jõuetud, õigustame sellega ühe häda asendamist teisega.

Kuni 12-aastased ratturid tohivad kõnniteel sõita praegugi ja mõne rühma, näiteks väikelast sõidutavate täiskasvanute võrra oleks selle seltskonna laiendamine kohane. Lauslubamiseks pole me oma lonkavas liikluskultuuris niipea valmis.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles