Demineerija kardab pauku teistest enam

Pommikoer Pado terav nina tunneb, et auto all lebavas kahtlases pakis on lõhkeainet, ja ta jääb liikumatult selle kõrvale istuma, nagu teda on õpetatud. Vanemdemineerija Aivo Piirsoo läheb pakki kontrollima.

FOTO: Margus Ansu

Sportlased heidavad vahel nalja, et usin harjutamine ei tee alati mitte meistriks, vaid usinaks harjutajaks, demineerijad seevastu leiavad, et ükski harjutus pole liiast.

Lõhkekehadega ohutu ümberkäimine eeldab teadmisi, suurt kogemustepagasit ja pidevat harjutamist, et teadmised rooste ei läheks. Samuti õpivad demineerijad jälgima oma kolleege, et need liiga julgeks ei muutuks, sest teadupärast saab demineerija eksida vaid korra elus.

Ühele sellisele harjutusele sai Luunja vallas asuval kinnisel territooriumil kaasa elada ka Tartu Postimees. Et kõik oleks nagu päris, läksid kasutusse pommiülikond, pommikoer, pommirobotid ja ka pomm, mille sees oli natuke päris lõhkeainet.

«Paneme riidesse,» teatab juhtivdemineerija Aivar Assor kolleeg Aivo Piirsoole. Stsenaariumi järgi sai Lõuna-Eesti pommirühm teate auto all lebavast kahtlasest pakist. Riidessepanek tähendab riietumist spetsiaalsesse plahvatuskindlasse ülikonda, mis koos kiivriga kaalub 42 kilogrammi.

Koer kontrollib

Tegelikult pole endiselt mingisugust infot selle kohta, mis võib paki sees olla. Õnneks töötab koos demineerijatega terava ninaga pommikoer Pado. Pado, täisnimega Pado vom Ritterland, on pärit Saksamaalt. Tegelikult pole tähtis tema päritolu, vaid instinktid.

Koeri hangitakse kennelliidu kaudu ning juhtumisi leidus vajalike instinktidega koer õigel ajal Saksamaal, selgitab koerajuht ja demineerija Aivo Piirsoo.

Pado tunneb oma tööd. Piisab Piirsoo käeviipest, kui Pado tormab auto juurde ja paneb nina tööle.

Hetk hiljem jääb ta kivikujuna auto kõrvale istuma. See on märguanne, et pakis on tõepoolest lõhkeainet. Pommikoer lihtsalt ei saa endale lubada liigset liikumist või pakendi lõhkumist, selgitab Piirsoo.

Piirsoo järgneb koerale. Tema kord on nüüd pakki uurida. Käsitsi selle avamine näib ebamõistlikult ohtlik. Järelikult tuleb tööle panna pommirobotid. Neid on Lõuna-Eesti pommirühmal kaks: üks suurem, tugevam ja veekahuriga, mille hind ületab 200 000 eurot, teine aga väike, kuid kergem ja kiirem ning kümme korda odavam.

Pommirühma bussist juhitavad robotid sõidavad auto juurde. Neil on kukil kaamerad, et iga tegevus oleks suurel ekraanil kohe näha. Auto säästmiseks haarab suurem robot kärukonksust ning sikutab auto põrgumasina kohalt eemale. Väiksema robotiga püüavad demineerijad salapärast pakikest liigutada, kuid tulutult. Lõhkekeha paigalt nihutada ei saa, järelikult tuleb see hävitada kohapeal. Seda teeb suurem robot oma veekahuriga. Kõrvulukustava pauguga purustab kahur paki. Inimesed saavad vaatemängu jälgida ohutust kaugusest.

Vaja läheb labidat

Pärast plahvatust näitavad demineerijad teisigi pommiroboti võimalusi. Lausa robotite kurameerimisena paistab F1 granaadi kahjutuks tegemine. Nimelt hoiab üks robot granaadi korpusest tugevasti kinni, teine aga krutib haaratsi abil sütiku välja.

Enamasti ei ole demineerijate töö aga nii peen ja vaatemänguline. Põhiliselt tuleb töötada Teisest maailmasõjast pärit mürskude, pommide ja granaatidega, mida leitakse metsas käies, põldu kündes või maad kaevates. Isegi sukeldudes.

«Enamasti ei lähe vaja robotit, vaid põhiline töövahend on labidas,» kinnitab demineerija ja lõhkeainelao ülem Rauno Saareleht. Labidat läheb vaja seetõttu, et ühe sõjaaegse pommi juures on maa sees tihtipeale teine ja kolmas või lausa mitukümmend, nagu juhtus hiljuti Mustvees Pihkva tänaval. Kõik lõhkekehad tuleb võimaluse korral ettevaatlikult välja kaevata.

Sõltuvalt lõhkekeha olukorrast veetakse see kas hävituskohta, milleks on tavaliselt inimtühi karjäär, või hävitatakse kohapeal.

Ideaalne lõhkamine ei tähenda suurt pauku, vaid hoopis võimalikult väikest. «Ma kardan pauku, ausalt,» sõnab Saareleht. Lõhkamisel püüavad nad sättida asju nii, et lõhkeaine põleks ära, mitte ei detoneeruks täie purustusjõuga.

Olgugi et kahjutuks tehtud lõhkekehadest jääb järele puhas metall, tuleb demineerijail tuua need oma hoovi peale ja jätta sinna seisma, sest ükski jäätmekäitleja pole nõus neid vastu võtma. Tänavu esimese kolme kuuga on olnud üsna palju pommileide ning rühma peamaja ees seisev kast ajab sõna otseses mõttes pommidest üle ääre.

Teise maailmasõja aegseid lõhkekehi leidubki kõige rohkem Lõuna-Eestis, eriti Tartumaal, Valgamaal ja Jõgevamaal. Kohtades, kus sõjategevus oli kõige aktiivsem ning kus transporditi rindele moona, märgib Lõuna-Eesti pommirühma ülem Kalvar Tammine.

Demineerijad kolivad peagi

Demineerijate keskus on juba 21 aastat paiknenud Lõuna kaitseringkonna sõjaväeosa territooriumil Luunja vallas. Neid ootab aga sealt ärakolimine Annelinna Jaama tänavale, kus parasjagu valmib päästjate ja häirekeskuse ühishoone.

Uus, 4,4 miljonit eurot maksma minev kolmekorruseline maja valmib sügisel.

Tagasi üles