Enriko Talvistu: promeneerima Promenaadi tänaval?

Foto: TPM

Hõllandused Teise maailmasõja eelse Tartu taastamisest jäävadki ajaloolasi läbi aegade kummitama. Oleks lisaks veel fotosid hansaaegsest linnast, teeksid ajaloolased palju sellegi heaks, et seda teadmatut, aga kujutlustes ilusat aega tagasi tuua.

Nii pälvivad ka noore ajaloolase Andrus Rehemaa artiklis kaubahoov, Kivisild ja Promenaadi tänav pigem ülevaid hinnanguid kui mõistuslikke argumente.

1811. aasta linnaplaanil on markeeritud ka Promenaadi tänav seoses kavatsusega sinna üks puistu elik linna park rajada. Ülikoolil oli ju oma Toomemägi, miks siis linngi kehvem on. Seda puistut ei rajatud kunagi.

Isegi tunduvalt hilisema Barclay de Tolly monumenti ümbritseva platsi puistu rajati varasema kivisillutise asemele tunduvalt hiljem ning sedagi algselt tarastatuna.

Esimene linna avalik park kerkis toonaste supelhoonete ümber Emajõe äärde Kivisilla ja praeguse Vabadussilla vahele ning on seal teatud määral hüljatuna tänini.

Promenaadi tänav kujunes tegelikult juurdesõiduks Riia maanteelt, mis tuli juba alates keskajast alla sama looduslikku ürgoru kaldasse uuristatud vagumust pidi Raekoja platsile, kust edasi kulges tee üle uue Kivisilla. See viis omakorda teisele poole jõge Tallinna ja Narva suunas maanteede peale.

Muutunud sihid

Hoolimata Kivisilla kaarte kitsast vormistusest ja Vabadussilla kohal olnud puusilla avarusest säilis see tähtis pääs Raekoja platsile Promenaadi tänava kaudu 1941. aastani. Varem või hiljem oleks arenev autoliiklus sellele piirid ette seadnud ning uus, 1957. aasta Võidu sild oleks kujunenud tahes-tahtmata paratamatuseks.

Minu kui ajalootudengi 1981. aasta novembri Edasi lehes avaldatud kiri oli esimene teemal, et kavandatava kaubahalli ehitamisel võiks säilitada Promenaadi tänava sihi. Nõukogude projekteerimis- ja ehitussüsteemi jäikuse tõttu seda sihti kaubahalli projekti siiski ei jäetud.
Kaubahalli projekti aluseks olnud keskosa planeeringus ja vanalinna regenereerimisprojektis (mõlema arhitekt Raul-Levroit Kivi) pole Promenaadi tänavat olemas.

Kui linna peaarhitektiks oli Arnold Matteus, kavandati kogu alale Ülikooli tänava ja Vabaduse puiestiku vahel uut linna esindus(paraadide)välja­kut parteikomiteede hoone ette, mis jäi õnneks ellu viimata. Aga 1981. aastal tundus aeg olevat küps Promenaadi tänava elustamiseks, justkui taastamaks tükikest endisest, vabast Tartust.

Hilisem linnaarhitekt Martti Preem nägi toona Tartu linnalabori kaastöötajana küll juba siis ette, et Tartu kesklinn areneb edasi jõujoonte järgi, mille tõmbeks on suur elanike osakaal Annelinnas, elik Turu ja Aleksandri tänava sihti pidi. See on nüüd, 30 aastat hiljem ka teoks saamas.

Paljud kesklinna jalakäijate sihid on võrreldes vaid paari aastakümne tagusega muutunud.
Neist promeneerijaist, kes veel 1930. aastatel igal õhtul jalutasid Riia tänava tütarlastegümnaasiumist piki Promenaadi, Küüni ja Rüütli tänavat Laia tänavani ning tagasi, olid paljud veel enne uue kaubahalli ehitamist elus, aga juurde neid enam ei tule. Inimesed käivad hoopis mööda teisi jalutusringe. Peatähtis on ületada Riia tänav kusagil kahe kaubamaja vahel.

Luhtunud plaanid

Minu kodus lööb Tille­manni kell kuuendat õhtutundi. See tuntud kellaäri oma välikellaga, mille all kõik ootajad ning armunud Ülikooli ja Uueturu nurgal oma promeneerimise alguseks kohtumise kokku leppisid, tegi tavalisi puukaste saksa kellamehhanismide ümber, aga oli siiski Tartu oomegaks.

Umbes 15 aastat tagasi, kui linnaarhitektiks oli Martti Preem, oli paljudel veel see arusaam, et Promenaadi tänava diagonaali võiks taastada, ning seda arvestades jättis arhitekt Jüri Siim postimaja juures alles ka selle sihi Vanemuise ja Ülikooli nurgal, aga seegi on nüüdseks täis ehitatud.

Kui see tõesti mingis muinasväärtuste hõllanduses taastada Promenaadi tänavana, siis peab see olema pigem ühtlaselt langev tänav poodidega kahel pool küljes, mitte mingid trepid läbi kaubahalli.

Andrus Rehemaa mainib kindlasti õigusega ka endist kaubahoovi.

Umbes 1970. aastail tekkis Tartu vanas intelligentsis arusaam, et kui taastada vana Emajõe Ateenat, siis kaks olulist elementi on Kivisild ja kaubahoov. Justkui need kaks, erinevalt Bellevue hotellist, tuletõrjemajast, Bürgermussest ja paljudest teistest rohkem või vähem klassitsistlikest hoonetest, määraksid ära vana (saksakeelse ja -meelse) Dorpati taastamise.

Jah, kõik see oleks võimalik piisava rahahunniku korral. Olgem ausad, vaevalt 30 aastat tagasi planeerisime hooneid alale, mis on praeguseks tuntud kui Pirogovi plats. Vaevalt 20 aastat tagasi tehti ka kaubahoovi taastamise projekt. Siiamaani pole leitud aga seltskonda, kes sellist kallist poodide rivi, sambad ja muu lisaks, rahastaks.

Egas iga tsaaririigi tüüpprojekt kaubamajade rivis pea olema parim omas vallas. Need kavandatavad väikepoed ja loomemajanduse ettevõtted suudavad üsna vaevaliselt tasuda vaid esimese kuu üüri, aga mis edasi saab?

Pigem tuleb tõepoolest avaldada survet renoveeritavate kaubahalli ja vana kaubamaja hoonete omanikele, et seal poleks lihtsalt 2-3 suurt kaubakasti, vaid oleks midagi ka tänaval teha ja vaadelda.

Kaubahoovi taastamiseks pole praegu raha ning sealsest haljastusest lähtudes tuleb seda parki käsitleda pigem kui mitmete vabaõhuürituste toimumiskohta, mitte kui ehitusplatsi.

Uus on parem

Kui kunagi, siis suurem osa tulevasest võimalikust Kivisillast ehitataks üles betoonist ja kaetaks graniidiga. Kasvanud on aga uued põlvkonnad, kes pole Kivisilda näinudki, kuid kellest paljud on teatud seisundis käinud üle Kaarsilla kaare. Neil on oma hõllandus juba selle sillaga.

Kaarsilla betoon laguneb ning ma ei tea ühtegi ehituseksperti, kes ütleks, kas Kaarsilla iga on 20 või 50 aastat, ilma et me peaks selle remondiks panema rohkem raha kui uue silla ehituseks.

Võib-olla tuleb naljaga pooleks mõelda ideele taastada nii Kivisild kui ka selle peal olev Kaarsild. Igatahes oleks unikaalne saavutus maailma kilplaste ajaloos.

Läheneb aga Tartu linna esmamainimise tuhandes aastapäev ning sedagi võiks tähistada uue sillaga Kaarsilla kohal või siis Kivisilla taastamisega. Aga noh, saaks ehk Jaani kirikugi lõpetatud.

Arhitekt on läbi aegade maailmas üks enim neetud elukutseid. Tema hariduse omandaminegi kestab tavaliselt vähemalt kuus aastat nagu arstil. Eesti arhitektuur nendesamade arhitektide loominguna kuulub maailmas kvoteeritavate ehituskultuuride hulka. Sinna ei kuulu paljude meist suuremategi riikide arhitektuurikultuurid.  

Uuema aja spetsialistidel on õnneks läinud korda vältida Arnold Matteuse aegseid linnaarhitekti karisid, kus ehituskunsti tegid rohkem partei ja valitsus.

Ka praegusest kinnisvara survest on tänapäeva linnaarhitektid haavatud, aga vähem, kui arvata võiks. See muidugi ei säästa nende loomingut elutervest kriitikast, kuid rääkida vana taastamise eelistamisest on ehk liiast. Uus on siiski parem kui maketina ehitatud vana.