/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
Seda on raske ja valuski tunnistada, aga me elame vist liiga kramplikult eilses päevas. Eelmisel nädalal ilmunud Sotši olümpia raamatusse nelja atraktiivse taliala võistlusülevaateid kirjutades jahmatas mind, kui palju osales talimängudel sportlasi, kes ei esindanud oma sünnimaad. Sportlasi, kes olid vahetanud kodakondsust.
See on küsimus, millesse me Eestis oleme suhtunud tõrjuvalt. Kuid maailm meie ümber muutub. Lubage, et veenan teid selles.
Alustame meile tuntud alast, murdmaasuusatamisest. Kanada võistkonnas esines kaks NSV Liidus sündinud sportlast. Moskva oblastist pärit Daria Gaiazova oli 15, kui kolis 1999. aastal perega üle ookeani Montreali. Sõktõvkaris üles kasvanud Ivan Babikov sai Kanada kodakondsuse 27-aastasena. Veidi rohkem kui aasta hiljem, jaanuaris 2009, sai ta loa võistelda uue kodumaa eest.
Edukaimaks piiri taha siirdunud venelaseks oli Sotši olümpial Moskva oblastis Podolskis sündinud Juri Podladtšikov, kes võitis lumelaua rennisõidus kuldmedali Šveitsi lipu all Iouri Podladtchikovina. Kuigi ta kolis juba pärast NSV Liidu lagunemist matemaatikust ema ja isaga Rootsi, sealt Hollandisse ja lõpuks Zürichisse, võistles I-Podiks hüütav suure juuksepahmakaga noormees Torino olümpial veel Venemaa eest.
Naiste vigurhüpetes jõudis Sotšis oma viiendal olümpial viimaks kuldmedalini Valgevenet esindav Alla Tsuper, kes on sündinud Ukrainas. Ka meeste vigurhüpetes võidutsenud Anton Kušnir on pärit Ukrainast, ent esindab Valgevenet. Naiste suusakrossis neljanda koha saanud Ophélie David Prantsusmaalt esindas 20 aastat tagasi Lillehammeri olümpial mäesuusatamises hoopis Ungarit.
Tema isa János Rácz mängis pool sajandit tagasi Tokyo olümpial korvpalli Ungari koondises. Veel ühel prantslasel, suusakrossis kuldmedali võitnud Jean-Frédéric Chapuis’l on Prantsusmaa ja Šveitsi topeltkodakondsus. 2010. aastani võistles ta mäesuusatamises Šveitsi eest.
Mäesuusatamise ülisuurslaalomis jagas Sotšis kolmandat kohta Kanadat esindav Jan Hudec, kes on sündinud Tšehhoslovakkias, kust ta põgenes 1980. aastate algul koos vanematega Lääne-Saksamaale. Naiste suurslaalomis tekitas furoori Vanessa Vanakorn, kes on tuntud Briti viiuldaja Vanessa-Maena. Singapuris sündinud muusik esindas Sotšis hoopis Taid.
Paradoksaalne on see, et praegu šovinismi lainel ülbitsev ja läänemaailma põlastav Venemaa ei öelnud olümpiaedu nimel ära Läänest pärit sportlaste abist. Sotšis tõi Venemaale lumelauasõidus kaks kuldmedalit ameeriklane Vic Wild. USA lumelaualiidu juhid ei tahtnud tema sportlikke püüdlusi toetada ning kui Wild abiellus kolm aastat tagasi vene lumelauduri Aljona Zavarzinaga, otsustaski ta võtta Venemaa kodakondsuse.
Aga kahe kullaga polnud Wild sugugi Venemaa edukaim importsportlane Sotši olümpial. Torino olümpial oli Lõuna-Korea lühirajauisutaja Ahn Hyun-Soo võitnud kolm kuldmedalit ja ühe pronksi.
Seejärel tabasid teda mitmed vigastused, lisaks lahvatasid tülid riigi uisujuhtidega. Lõpuks leidsid Lõuna-Korea uisutreenerid, et mehe parimad päevad on möödas, ning arvasid ta koondisest välja.
Kolm aastat enne Sotši olümpiat sai 20-kordne maailmameister Ahn Hyun-Soo pakkumise Venemaalt. Ta võttis selle tänuga vastu, võttis endale koguni uue nime Viktor An ning tõi uuele kodumaale Sotšis kolm kulda (neist ühe teatesõidus). 1000 meetri sõidus, muide, sai tema kannul teise koha koondisekaaslane Vladimir Grigorjev, kes Torinos esindas oma sünnimaad Ukrainat.
Võib kihla vedada, et samasuguseid riigivahetajaid leiaks Sotšis võistelnute seast teisigi. Mis tähendab, et nüüdisaja tippspordis on levimas samasugune tööjõu vaba liikumine nagu globaliseeruva maailma muudeski valdkondades. See, et inimene peab esindama, nui neljaks, riiki, kus ta on sündinud ja üles kasvanud, näib üha rohkem muutuvat anakronismiks.
Seega, ajal, kui Eesti sport kiratseb ja rebeneb igast servast, tuleks vaadata hoopis uljalt tulevikku ning selle asemel, et matta nappivat raha Eesti tippsportlaste ettevalmistamiseks, otsida maailmast üles need talendid, kes parajasti oma maa koondisse ei pääse, ning kutsuda nad Eesti lipu alla. Väärt ja kvaliteetse tööjõu sissetoomise soovist on Eesti otsustajate leeris räägitud aastaid. Miks ei peaks nende hulgas sisse tooma väärt ja kvaliteetseid sportlasi?
Kirjutises väljendatud seisukohad ei pruugi kattuda autori isikliku arvamusega.