Tartusse lubati esinduslik bussijaam ehitada juba kümmekond aastat tagasi. Selline oli tollal AS Estiko ja linna kokkulepe. Arendaja pingutuste viljana sündis aga reisijate ja spetsialistide hinnangul bussijaama matkiv rajatis, millel pole kesklinna keskmes sobivat nägu ega tegu.
Täna on AS Emajõe Ärikeskuseks ümber ristitud arendajal plaanis Soola tänava bussijaam rekonstrueerida. Seekord Eesti suurimaks bussiterminaliks.
Et Tartule on linna akadeemilisusele vastavat esinduslikku bussijaama kindlasti vaja, selles pole kahtlustki. Küsitavus on aga selle funktsionaalsuses ja suuruses, sest kitsukesele maalapile paigutatuna ja kuhugi suure äriettevõtte sügavusse peidetuna on karta, et see suurim bussiterminal ei hakka märkimisväärselt edukamalt toimima kui olemasolev väike ja vilets.
Kuidas seda saabki loota, kui esikohaväärilist tööd võistlustööde seas ei olnud ja lahendus tuli leida madalamalt hinnatud tööle ja fantaasiale toetudes. Planeeringu asjaosaliste sõnul on juba üle 30 eskiisi läbi arutatud ja ikka sai avalikule arutelule saadetu spetsialistide ja linnakodanike suure kriitika osaliseks.
Kõigepealt ärilised huvid
Tundub, et sõitjate veoga mittetegelevale äriettevõttele, kellele bussijaama ehitus on aastatetaguse kohustusena nagu ballast, polegi terminali väljanägemine ja selle funktsionaalsus eriti tähtis.
Peamine on 8000-ruutmeetrise mitmekorruselise äripindadega juurdeehitise ühendamine galeriide abil Tasku ja Dorpati hotelliga ning lisaks veel bussijaama maa-aluse korruse äriotstarbeline kasutamine. Seega, kõigepealt ikka oma ärilised huvid ja siis reisijate teenindamise parandamine ja heaolu.
Sõitjate ooteruum suureneb küll 400 ruutmeetrit, kuid sedagi justkui suure aatriumi ja osaliselt läbi Tasku kulgevate koridoride arvel.
Siinjuures tekib palju skeptilisi arvamusi pagasiga sõitjate suunamise kohta läbi suure hoone labürintide bussijaama. Ka selle taga võib oletada ainult äriomanike huve. Lootes, et äridest möödudes ehk ikka midagigi ostetakse! Tänavalt bussijaama pääsemiseks võib aga suure, sealjuures mitte ohutu tiirutamise peale õige ukse leidmine osutuda küllaltki keeruliseks.
Emajõe ärikeskusel tuleb ikka kunagisest kokkuleppest kinni pidada ja esinduslik bussijaam oma kulu ja kirjadega valmis ehitada. Detailplaneeringu algatamisest peale käib aga lõputu vaidlus ehitusega seotud kulude linna kaela veeretamisel.
Üheks möödunudaastase planeeringu avalikule arutelule saatmise katkestamise põhjuseks volikogus oligi, et arendaja keeldus rahastamast linna haldusalasse jääva taristu ehitust.
Nüüd on küll saavutatud arendaja nõusolek Kaluri ja Väike-Turu tänava ristmike väljaehituse rahastamiseks, kuid kõik ülejäänud kulud, mis on vajalikud sealse ümbritseva elukeskkonna normaalseks toimimiseks, jäävad ikkagi linna kanda.
Arvata võib, et Sadama ja Väike-Turu tänava tõenäoliselt fooriga ristmiku ning lähiümbruse kõnni- ja kergliiklusteede väljaehitamise kulud ei piirdu linnale vaid peenrahakotist maksmisega.
Ka turg on oluline
Kuigi detailplaneeringu üks nõudeid oli, et planeeringuga ei kahjustataks Soola tänava ümbruse elukeskkonda, kitsendatakse reisijatele vajaliku bussijaama rekonstrueerimise ja ärikeskuse paisutamisega niigi Soola tänava lõppu surutud linnarahvale eluliselt tähtsa avaturu toimimist ja külastatavust.
Bussijaama nimetame linna visiitkaardiks, turg võibolla seda pole, kuid igapäevase külastatavuse poolest ei jää see mitte mingil määral alla bussijaamale.
Turg on aastasadu olnud vabakauplemise kohaks. Seal on ostjal eelis, ta saab müüjaga vahetult suhelda, kaupa maitsta, tingida ja ostmata ära minna. Mingis maksimarketis seda võimalust ju pole, seal on ostja silmitsi tummade hinnasiltidega ja kassas toimub vaid emotsioonitu rahast lahti saamine.
Mõnede asjameeste arvates on peamine, et turule pääseksid jalakäijad ja kergliiklejad, autotransport on vajalik vaid turu teenindamiseks ja parkla turuliste autodele on juba liigne luksus arvestades kesklinna maa ülikallist hinda.
Arvan siiski, et on mõttetu ja isegi kohatu mõnes välisriigis turgudel nähtut siia kohandada või juurutada. Sellise tegutsemisega võime kaotada turu omapära. Turul ei käida vaid kilekotiga ja paari mugulat ostmas. Turg ilma parklata pole turg.
Planeeringu kehtestamise korral hakkavad autodega turulkäijad Grossi kaupluse esisesse parklasse pääsema Sadama tänava kaarega pikenduse kaudu, turgu teenindavaile veokeile tehakse erand – need võivad liigelda ainult kergliiklejatele ette nähtud alal, kuid äärmise ettevaatlikkusega.
Sellise liiklusskeemi korral ei saa küll arvata, et turule juurdepääsu pole piiratud ning kergliiklejate ja veokite vastastikune ohutus oleks igati tagatud.
Sõnaõigus linlastel
Kõnekäänuks on, et tark ei torma. Ka linnavalitsus ei peaks tormama ja arendaja kiirustamisega kaasa minema. Eraettevõtte ärilisi huve ei tohi segi ajada linna arengu ja arendamise suundadega.
Praegu oleks õigem parima lahenduse leidmiseks aeg maha võtta, et kaaluda kõiki võimalikke linna elukeskkonda ja finantse mõjutavaid plusse ja miinuseid.
Kuna linna maksumaksjad on sunnitud bussijaama sünniks märkimisväärselt panustama, on neil ka otsustav sõnaõigus, et seni tehtud vigade parandus oleks igati täiuslik ja linn saaks endale tõeliselt esindusliku bussijaama.