Õpilased uurivad laboris kuritegu

HIV-retseptori praktikumis uurisid kõik noored omaenda DNAd ehk pärilikkusainet, et teada saada, kas nad on ühed neist õnnelikest, kes on mõnele HI-viiruse tüvele resistentsed. Pildil juhendab bioanalüütika 3. kursuse tudeng Triin Palmiste (laborikitlis) Narvast Pähklimäe gümnaasiumist tulnud Karina Gusarovat (vasakult), Tatjana Pungerit ja Maksim Lavrovi.

FOTO: Margus Ansu

Selleks et raamatutarkus mööda külgi maha ei jookseks ja õpilased saaksid päriselt maitse suhu, mis on geneetika, käivad õpilased nüüd kahel nädalal tervishoiukõrgkooli laborites oma DNAd ja kujutletavat kuritegu uurimas.

Õigemini saab iga klass ühe õppepäeva ja seal on noorte otsustada, kumba teemat nad uurida tahavad. Valida on kriminalistika ehk ühe väljamõeldud vägistamisjuhtumi lahendamise ja oma DNAst mutatsiooni otsimise praktikumi vahel.

Kahe nädala jooksul käivad laborites 17 kooli õpilased, kõik kohad registreeriti täis ühe õhtuga.

Idee autor on Tarvastu gümnaasiumis teist aastat bioloo-giat õpetav Mari Järve, kes arvas, et isegi kui need praktikumid oleksid kaks kuud järjest, ikkagi saaksid kõik ajad kiirelt täis.

Ta rääkis, et õpilastele jõuab geneetikast õpikute kaudu tegelikult väga vähe kohale ja eelmisel aastal otsis ta võimalust nad laborisse viia.

Kuna molekulaarbioloogia on just see ala, millest Järve ise on vaimustuses ja mida ta on õppinud, siis ei olnud tal raske pöörduda Tartu ülikooli poole ja abi küsida. Kohe ta seda ka sai. «Teistele õpetajatele oleks ka jah öeldud, kui nad oleksid küsima läinud,» arvas Järve, et õpetajad võiksid ise aktiivsemad olla ja võimalusi otsida.

Õpilastel on huvi

Kuna ülikoolil ei olnud anda sobivaid ruume, koliti vajalik laborivarustus mullu Ahhaa keskusesse.

Tänavu pöördus Järve aga otse tervishoiukõrgkooli, kus praegusel kevadisel ajal on tudengid praktikal ja laborid kasutamiseks kenasti vabad.

Eile oli kahenädalase õppeperioodi avapäev ning laboris askeldasid Mari Järve enda õpilased Tarvastu gümnaasiumist ning Narva Pähklimäe gümnaasiumi noored. Juhendajateks olid kõrgkooli enda tudengid.

HIV-retseptori praktikumis õpetajate rollis olnud bioanalüütika kolmanda kursuse tudengid Heleri Taelma ja Triin Palmiste ütlesid, et neile on sellist õpetamistööd teha esimene kord.

«Mina alguses natuke kartsin, aga kõik on nii huvitatud ja tulid kergesti kaasa,» rääkis Palmiste, et päeva esimese poole lõpuks oli tal ärevus täiesti kadunud.

Taelma sõnul on praktikumi toimingud põhimõtteliselt needsamad, mida nad ise on koolis väga palju teinud. Seega oli lihtne nendest noortele edasi rääkida ja vähemalt esialgu ei osanud õpilased küsida mitte midagi sellist, millele tudengid ei oleks osanud vastata.

Mõnes mõttes hüppasid gümnasistid aga mitu aastat oma õpingutest ette. Taelma ja Palmiste ning nende kursusekaaslased alustasid kõrgkoolis laborivarustusega tutvumisest ja pipeteerimise õppimisest. Selliseid asju, nagu nad eile õpilastele näitasid, tegid nad ise ka alles kolmandal kursusel.

Bioanalüütiku ja tervisekaitse spetsialisti õppekavade juht Marika Külm ütles, et neil ei ole raske anda laboreid kasutada ja tudengeid juhendama, eriti just praegusel ajal.

Õpetades õppimine

Tegelikult on mõtted isegi edasi liikunud, et õppepäevadel võiks teemasid olla rohkem ning praktikumid kestagi ehk näiteks kuu aega järjest. See tähendaks tudengitele ühe lisaaine loomist, et nad oma juhendamistöö eest saaksid ka ainepunkte.

«Siin on meil kasud sees, sest tudengid saavad juhendamispraktikat ning teistele õpetades ise ka asja selgeks,» rääkis Külm.

Ta kinnitas, et see oleks valikaine ning teiste noorte juhendamine oleks tudengitele ikkagi vabatahtlik.

Tagasi üles