Heategevusest rääkis Tartu Postimehele kauaaegne Lastefondi juht Merike Kaunissaare.
Merike Kaunissaare: heategevuses on tähtis usaldus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mida arvate juhtumist, et ühel heategevusorganisatsiooni eestvedajatest on kehtiv kriminaalkaristus?
See on üsna keeruline juhus, mis võib olla nii ja võib olla naa. Muidugi, inimesel on ka õigus ümber kasvada ja paraneda, aga selline juhtum vähendab usaldusväärsust. Tähtis on, kas Tiiu Reek ja Käopesa lastekodu on sellest teadlikud, sest see käib ju tema egiidi all.
Kui levinud on see, et rahakogujad on tänaval ja astuvad möödakäijatele ligi. Võib-olla nad peaksid ootama, et inimesed ise nende juurde tuleksid?
Nagu öeldakse, on see aktiivne müük. Eestlased panevad igasugust aktiivset müüki pahaks ja peavad pealetükkivuseks. On hoiak, et ma tahan olla hea inimene ega taha ära öelda, aga ei tahaks ka, et ta tuleks küsima. Alati on ju võimalik konkreetselt ütelda, et ei soovi ja kõik.
Mida peaks heategevusorganisatsioon tegema, et inimeste usaldust võita?
Ega muud ole, kui tuleb olla nähtav ja kontrollitav. Nimed rinnas ja veel parem, kui annaks näiteks visiitkaardi, kus kõik kontrollitavad andmed peal. Kui jõutakse nende inimesteni, kes enne pole aidanud, siis on abi ju rohkem. Aga andjal võib esialgu olla kõhe tunne, et on ta ikka see, kes ta väidab end olevat. Ega sullerid ole ju ka maa pealt kadunud.
Aga kui see MTÜ äratab sellist kahtlust, peaks nende raha käima arve kaudu. Siis oleks kõik kontrollitav. Lihtsalt tänava peal, kus üks annab teisele ja mingit jälge ei jää, peab olema topeltusaldus.
Kui aga organisatsioonis on keegi kriminaalselt karistatud, ei ärata see usaldust ja nad peaksid ise lubama suuremat garantiid. Inimene võib olla ümber kasvanud ja tahta heastada oma nooruse rumalust, aga siis peab ta tagama topeltturvalisuse.