Tartu Postimees on viimastel kuudel avaldanud erinevaid arvamusi linnaplaneerimisest ja ülikooli hoonestuse paiknemisest.
Ülo Veldre: linna keskosast kesklinnaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vastandlikest seisukohtadest hoolimata on neist leida ka vastastikuseid toetusavaldusi ühes või teises punktis. Üldistatult võib aga väita, et ka diskussioon on osa linnaplaneerimise protsessist.
Kuidas siis nii, võiks küsida. Lihtsalt jalutad tartlasena mööda linna, räägid sõbrale, kuhu sinu arvates võiks tulla mõni hoone, kuhu peaks jääma park – avaldad need mõttekatked ajalehes ja see ongi linnaplaneerimine?
Vanasti kindlasti oli. Kui jalutas kuningas või kuberner ja tema saatjaks oli arhitekt – sel moel planeeriti losse ja vahel ka linnu. Üks ütles, mida ta tahab, ja teise ülesanne oli see ellu viia. Edasi soovitasid õpetatud mehed, mida kuhugi rajada, ning kui ettepanek valgustatud monarhile meeldis, oligi asi otsustatud.
Vaidluste taak
Kuigi planeerimine on sajanditega teinud läbi mitmeid arengujärke, on selle põhiolemus jäänud samaks: «keegi» avaldab arvamust ning kõrgema võimu kandja otsustab, kuigi protsess ise on läinud tunduvalt keerulisemaks.
Kunagisest planeerimisest kui (ühe autori) arhitektuurikunstist on saanud läbirääkimise ja otsustamise, kommunikatsiooni ja kompromisside kunst. Ning teatud osa sellest suhtlemisest ei ole meedia vahenduseta mõeldavgi.
Ehk mõni lugeja muigab: mis kunstist siin rääkida, Tartu mitme suurema hoone ehitusega seostub ainult üks inetu kaklemine (nt vangla, uus kaubamaja, uue bussijaama kaasandena ehitatud Tasku, Tigutorn, Vabadussild).
Kuigi mõni neist objektidest on väljanägemiselt tunnistatud päris kobedaks, jääb neid paha vaimuna aastateks saatma see vaidlustest kogunenud ebameeldiv taak.
Mõeldes Tartu viimaste aastakümnete arengule, võiks tuua mitmeid ilmekaid näiteid (valgustatud) monarhiaaegsest linnaplaneerimisest, aga päris demokraatliku ruumilise planeerimiseni poleks nagu jõutudki...
Siiski, Tartus kinnitatakse igal aastal hulk detailplaneeringuid, milles vähemal või rohkemal määral saab oma tahtmise nii omanik kui ka arendaja, ja enamikul linlastest, tihti isegi naabritel, pole tolle ehitise kohta öelda ühtegi paha sõna.
Samas on probleeme tekitanud suuremad, eriti kesklinna rajatud ehitised, aga ka sellised, mis ei pretendeerigi linna sümboliks, rääkimata naabrimeeste kaklusest mõne kuuri või kasvuhoone pärast kusagil äärelinna õuesopis.
Ühelt poolt võib tõepoolest öelda, et üks(ki) inimene ei saa tänapäeva planeerimisprotsessis täielikult oma tahtmist. Teisalt võetakse järjest enam arvesse igaühe soove ja arusaamu, sest sõnaõigus pole ainult nendel, kelle maa peale või kelle raha eest see hoone ehitatakse, vaid kõigil, kes peavad seda kas või ainult välismulje põhjal käsitlema linnapildi osana.
Võib-olla siin peitubki suurim muutus planeerimisprotsessi arengus ning i-le saab punkti panna just suhtlemist ja otsustusprotsessi demokraatlikumaks muutes. Ehk kuidas teha nii, et vastandlike huvide tõttu kokku puutuvad inimesed ei tunneks ennast kaotaja, vaid võitjana?
Just lähiaastatel peab selguma, kas planeerimisprotsess teeb jõudsa sammu tänapäeva või suundub tagasi monarhistlike kommete juurde.
Turg pani paika
Esimene uusaegne Tartu üldplaneering algatati 1997 ning pärast tollal uuenduslikku avalikku väljapanekut kiideti lõplikult heaks 1999. aastal. Seda saatsid mitmed avalikud diskussioonid nii linna uue keskuse kui ka sildade ehitamise üle. Nii mõneski küsimuses saavutati avalik kokkulepe, mis aga teistel põhjustel ei saanud kunagi teoks.
1997. aastal tuli Tartus «demokraatliku paleepöördega» võimule Reformierakond ja on koalitsiooni juhtiv erakond siiamaani. Reformierakond vastandas ennast n-ö vanade partei-, majandus- ja linnajuhtide ringkäendusele ning lubas uuenduslikuna konkurentsi ülimuslikkust. Mantrana korrutati, et küll turg paneb kõik paika.
Teatud mõttes panigi. Nii kui majandus hakkas ülesmäge minema, hakati ühe esimese asjana eirama avalikult kokku lepitud üldplaneeringut. Tõsi, seda üksikute, aga silmatorkavate objektide puhul.
Avalikult öeldi, et eelmise kriisi ajal vastu võetud üldplaneering lihtsalt ei vasta enam kasvuaja tingimustele. Seda asuti muutma juba 2001. aasta ülevaatamise käigus ning 2003. aastal algatati uue üldplaneeringu koostamine, kus mitmed muudatused jäid keskse valikuküsimusena pakutud Anne kanali võimaliku väljaehitamise erinevate stsenaariumide varju.
Kuigi seegi üldplaneering oli «avalikul väljapanekul», kiideti see 2005. aastal volikogus heaks poliitilise teerulli meetodil.
Nagu järgnevad aastad näitasid, jäi üsna pea seisma uue liiklusskeemi (ehk sadamaraudtee) väljaehitamine, muutus sillaehituse järjekord ja tänini ei idane ega mädane Anne kanali väljaehitamine.
Uus üldplaneering nägi ette ka uue kesklinna üldplaneeringu koostamise, aga see ei meenunud kellelegi enne, kui sotsiaaldemokraadid selle aastaid hiljem oma südameasjaks võtsid.
Samas on võimaliku uue linnakeskuse ehk Soola tänava kvartali planeeringut korduvalt muudetud – kui iga järgmine krundiomanik jõudis oma unistuste realiseerimiseni, käitudes vähemalt vürstina oma valdustes.
Need omanikud võisid esialgu tunda end küll võitjana, kuid juba nüüd peavad nad tunnistama, kaotust eelkõige kehva liiklus- ja parkimiskorralduse tõttu. Ja mis saab veel siis, kui avatakse Ahhaa…
Aimata on muutust
Nagu avalikud vaidlused jäävad kummitama konkreetset rajatist, kuhjuvad need taagana ka võimukoalitsiooni kohale, kes planeerimisotsused ilma avalikku konsensust saavutamata läbi surus.
Mis siis on tegelikult muutunud, mis lubaks vähemalt loota, et lähiaastatel võiks Tartu astuda sammu edasi (ja mitte tagasi) ka ruumilises planeerimises, eriti läbirääkimiste ning otsustusprotsessi demokratiseerumises?
Küllap on oma õppetunni saanud ärimehed, kellele oma tahte läbisurumine avaliku arvamuse kiuste on kalliks maksma läinud. Paraku see ei välista, et koos paranevate majandusnäitajatega keegi taas lendu ei tõuse. Keegi, kes usub, et tõusulaine teeb temast Tartu omaniku, vähemalt kuberneri, kes võib dikteerida, kuidas linna ehitada.
Eelkõige on vahetunud mitmed inimesed, kellest planeerimisprotsess sõltub. Näiteks sattus uus planeerimisvaldkonna abilinnapea üsna kiiresti ärimeeste, ametnike ja avalikkuse surve alla Lina tänava kvartali ning Tammelinnas kruntide tihendamise asjus, aga on seni edukalt toime tulnud vastandlike huvide ühildamisega.
Muutunud on ka volikogu arengu- ja planeerimiskomisjoni koosseis. Eelmise koosseisu ajal ei oleks ilmselt läbi läinud opositsiooni ettepanek algatada kesklinna üldplaneering, nüüd aga sai esitatud vastav eelnõu.
Tõsi, see samm kohtas juba märksa suuremat poliitilist vastuseisu. Ent põhiline on, et protsess toimub ka volikogu otsuseta, mida kinnitab kas või debatt ajaleheveergudel. Ja sõltub ainult koalitsioonierakondadest, kas nad kaasavad opositsioonierakonnad ja avalikkuse selle protsessi alguses liitlastena või neid eirates õhutavad üksnes tuliseid vaidlusi.
Samal teemal: linnaplaneerimine, TPM 17.03, 12.04, 20.04, 30.04, 06.05, 11.05, 12.05, 18.05, 24.05 ja 26.05