Ohh. Iga heategu saab karistatud, ütlevad küünikud. Ja hakka või uskuma. Mittetulundusühingus heategevust alustanud noormees saab vastu näppe, sest avalikkuse ette jõuab info nelja aasta tagusest kuriteost ja hilisemast kohtuotsusest.
Marju Uusen: heategevus ja kuritegevus
Raske öelda, on see õiglane või mitte, sest igal lool on kaks poolt ja teise inimese sisse ei näe. Jah, muidugi, kõik võivad elus eksida, aga kui tegu on tänaval möödujatelt raha kogumisega, tekitab plekk renomeel kahtlust.
Mitte midagi ei pruugigi valesti olla, aga küsimärk jääb õhku. Või nagu ütleb kauaaegne Lastefondi juht Merike Kaunissaare: sullerid ei ole maa pealt kadunud.
Oma osa on ses loos meid igast kandist ümbritseval infotehnoloogial, sest sõber google.com ei jäta midagi saladuseks. Nimi kirja ja voilà! – kogu elulugu ilmub ekraanile. Kui oled millalgi midagi halba teinud, siis ega sellest enam lahti saa.
Kriminaalkaristus narkotablettide omamise ja edasiandmise eest. Nooruses tehtud lollus. Või narkokaubandus? On, mis ta on, see jääb sinuga kogu eluks.
Kui nagunii miskit varjata ei õnnestu, võib parema seisu saada see, kes ise kõik kohe ausalt ära räägib ega püüa vassida. Nii saab ta esitada loo oma vaatepunktist, mis peaks ju olema suisa suhtekorraldaja unistus. Kehtib, muide, kõigi, mitte ainult süüdimõistetute kohta.
Ja tuleb arvestada ka sellega, et midagi tegevad-korraldavad inimesed on rohkem teiste silme all kui need, kes mitte midagi ei tee. Kui inimesed usaldavad sinu kätte oma raha, on neil õigus teada, kelle kätte nad selle annavad.
Ja kui ajakirjanik on teada saanud midagi, mis rahakogujatele varju võib heita, ei ole temastki aus seda maha salata. Isegi kui see muudab heategevuse kahe otsaga vorstiks.
Aga kuidas on teise võimaluse andmisega? Sedagi ei tohi keelata, ent kui korra on eksitud, tuleb arvestada, et teistel on põhjust sinus edaspidigi kahelda. Igaks juhuks silma peal hoidmine ei tähenda, et võimalus midagi koos teha oleks maha kriipsutatud. Kontrolli, aga usalda, võib siin ümber pöörata tuntud fraasi.