Lätis leiab nostalgiahetki, mis Eestis juba kadunud

Ungurmuiža mõis. Foto: Aime Jõgi

Mis võiks olla see, mis jääb eestlast kummitama pärast kolme päeva ning 1000 kilomeetrit Põhja- ja Ida-Lätis? Ehk siis – mille peale ka takkajärele võiks heldinult ohata või vaimustunult imestada. Lühike vastus on: inimesed.

Tegelikult on iga maanurgaga nii, et see muutub huvitavaks niipea, kui õpid seal tundma kedagi, kellele saad vaadata silma ning küsida, mida ta teeb ja kuidas tal läheb.
Kuidas siis lätlastel läheb?

Põhja-Läti ehk Vidzeme turismiassotsiatsiooni esimees Raitis Sijts vastab selle peale nii, et lätlane usub väga, mida valitsuspoliitikud talle ette ütlevad. Kui nemad kurdavad, et riik on upakil ja kõik on halb, siis laseb lätlane pea norgu ja kurdab koos nendega. Kui aga märgitakse, et nii hull enam ei olegi ja juba läheb paremaks, on lätlane kohe rõõmsam, ja ennäe imet – tal lähebki paremini.

Lätlased sõidavad Eestisse palju parema meelega kui eestlased Lätti. Kui lätlane võrdleb oma põhja- ja lõunanaabreid, siis Leedu on lihtsalt Leedu, aga Eesti on välismaa.

«Lätlastele Eesti meeldib,» ütleb Raitis Sijts. «Teil on ju merigi soojem kui meil, mis sest, et asute põhjas. Ja teil on saared... Ja meie võime pingutada palju tahes, aga teie ei hakka Lätist kunagi nii palju rääkima, kui meie räägime Eestist.»

See avaldus mõjub eestlasele muidugi kõrvu paitavalt. Seepärast proovin nüüd natuke teha seda, mida eestlane naljalt ei tee. Rääkida Lätist.

Läti mõisad

Läti mõisad on omaette teema. Hästi hoitud mõisaarhitektuur on Läti riigi suur rikkus ja kohalesõitmist väärt ettevõtmine.

Näiteks see 18. sajandist pärit puidust mõisaansambel Ungurmuiža asub Põhja-Lätis, Sigulda ja Valmiera vahel.

Jalutuskäik neis päikese käes soojaks köetud puitpõrandatega tubades, vaated rõdult aiamajakesele ja aiast mõisamajale on puhkus hingele ja vaimule. Rikkalikud  maalingud otse palkseintel on meeliülendavad, nii et sõnu nende kirjeldamiseks ei jätku.

Alpakad ja guanakod

Et aega oli lubamatult vähe, siis ei jõudnud ma aru saada, mis võis kannustada üht sportliku olemisega nooremas keskeas meest, Kristops Blausi, ühel päeval mõlgutama mõtteid laamade, alpakade ja guanakode üle. Ning selle üle, kuidas neid eksootilisi elukaid Lätti tuua, kuidas neid, Lõuna-Ameerika indiaanlase juures veoloomadena kasutusel olnud elukaid hoopis Lätis raha tegema panna.

Kristops Blausi loomafarmi nimi on Rakši, see asub üsna Csise külje all. Aktiivne puhkus tema ja tema loomadega nägevat välja selline, et võetakse ette mõnepäevane  matk Läti kaunisse loodusesse, kusjuures matkavarustust, telke ja magamiskotte kannavad nood laamad, alpakad või guanakod. Sellised natuke kaameli moodi loomad, kelle vahel vahet tegema ma ära õppida ei jõudnud.

Leivanaine

Ida-Lätis Aglona lähedal elab Vija Ancane, kes võib oma leivamuuseumis katta külalistele rammusa, kohalikest toitudest laua ja korraldada sellest tempoka söögiaja, mis näeb välja nagu hea etendus.

Hea tava on kohalikke kombeid teada. Nii tuletab Vija Ancanegi meelde, et üks hea tava on nende maanurgas see, et sööma asudes tuleb toitu korralikult kiita. Tuleb öelda kohe kaks korda järjest – oh, kui maitsev see on, oh, kui maitsev see on – ja kohe juurde tõsta. Süüa tuleb nii, et soolikad oleksid täis, ja see, kas soolikad on täis või mitte, paistab naistel välja sellest, kuidas nende tissid kerkivad. Kuidas see meestel välja paistab, selle olen unustanud.

Peabki tunnistama, et kõik, mida pakuti, oligi väga hea ja valetama ei pidanud sõnagi. Eriti leib, ebaküdooniaist ja maasikaist tehtud morss, värske rammus kohupiim, mesi, taimetee, pekk ja kurk ning – andke andeks – ka samakas ehk smakavcena. Samuti kohupiimapirukad, mis olid pärast küpsetamist veel jahu-, või- ja suhkrukastmes üle keedetud ning mida süües või näppe mööda alla nirises.

«Lauas istumine ja söömine on see, mis inimesi ühendab! Keelt ei olegi vaja,» ütles Vija Ancane lõpuks.

Kodupaiga armastus

Liga Kondrati on kahe imeilusa järve vahel asuva Ludza linna päikeseline giid, kelle puhul usud iga tema sõna. Ükskõik kuhu Liga oma külalised auklikke tänavaid pidi viib, ükskõik mida ta näitab, kõik hakkab särama ja muutub kauniks.

Liga Kondrati armastus tolle Vene piiri lähedal asuva Ludza linna vastu on suur. Ja seda väljendab ta nii: «Me oleme targad ja väärikad inimesed, kes austavad oma tööd ja esivanemaid ning kes annavad iga päev endast parima, ja just seepärast elame hästi!»

Aglona basiilika

Niisugune valge Püha Jumalaema katoliku kirik asub Ida-Lätis Rzekne ja Daugavpilsi vahel ning on pärit 1780. aastast. Ülevuse sellele paigale annab tohutu väli ümber basiilika, mis on vajalik selleks, et vähemalt 250 000 palverändurit sinna igal suvel augustis ära mahuks. Tullakse 600 ja enama kilomeetri kauguselt ning paljud rändurid käivad selle maa maha jala.

Aglona olevat eriline koht oma jumaliku energia ja imetegude poolest. Ainuüksi vaatamine altarimaali poole, mis on veel vanem kui kirik, ning altarimaalil kulla alla kuhjatud jumalaema silmade nägemine on erakordne elamus.

Basiilikat külastavad turistid saavad viibida kirikus vähest aega, et mitte segada ööpäev läbi kestvat pühapildi austamist ja palvust, mis on kestnud ühtejutti juba üheksa aastat.

Aglona imetegusid on asunud üles kirjutama Valentina Jasevitša. Kui paluda tal midagi jutustada, räägib ta kõigepealt loo, mis puudutab tema enda perekonda. Sisu pole raske ära arvata. Loomulikult jutustab see, kuidas parandamatu haige on suure ime läbi ja palvete abil ootamatult terveks saanud.

Naine jõe ääres

Ludza käsitöömeistrite töökoda ning palktarede vabaõhumuuseum olid just vaadatud ning ordulossi varemed ka. Ükski neist kohtadest ei pakkunud erilist elamust. On Eestiski osavaid keraamikuid ja kangakudujaid, leidub meilgi hulgaliselt talumuuseume ning orduajast jäänud maalilisi lossivaremeid.

Tähelepanu paelus hoopis üks naine, kes oli tulnud jõe kaldale ämbritäie pesuga ning seda seal jahedas jõevees hoolega küüris. Sirge seljaga madalale vee kohale kummardudes ikka üles ja alla, üles ja alla, loksutas ta puhtaks nii püksid kui särgid. Väänas need kuivaks ja pani ämbrisse ning astus seejärel väärikalt mööda kallast üles kodu poole, kus ilmselt puudus nii voolav vesi kui ka pesumasin.

Elasin läbi suuri sisepiinu sellepärast, et seda lihtsat naist tema ilmselt tavapärasel toimingul nii hoolega pildistada püüdsin.  

Kitsas raudtee

Stšmeriena on idülliline raudteejaam Alksne ja Gulbene vahel. Vana vahtraallee pakub tulijale varju ning oodates võib tema silm puhata jaamahoone aknale kinnitatud lapsejoonistusel, kus kirjas rongiajad.
Alksne ja Gulbene vahel on kasutusel ainus Balti riikide kitsarööpmeline raudteejupp, mil on kümmekond vahejaama ja mis on pärit aastast 1903.

Sellel liigub tavaline liinirong. Siiski – turiste meelitatakse ka.

Kuidagi poolkogemata sünnib see, et kui rong oma kahele küljele taarudes 35-kilomeetrise tunnikiiruse saavutamiseks hoogu võtab, ilmuvad vagunisse mustlased, kes suure kisa ja käraga oma kadumaläinud last otsivad. Seejärel paanika aga unustavad ja sõitjatega sõbrunevad ning meeleolu tõstmiseks peki ja sibulaga leiba ning samakatki pakuvad. Nalja palju!

Gulbenesse jõudes selgub, et mustlased olid vaid pealtnäha mustlased. Üks neist osutub koguni Gulbene depoo kultuurimänedžeriks Irena Dimidnaks, kes lahkelt võõraid depoomuuseumi varasid vaatama kutsub ja julgematele käsidresiiniga sõitmistki pakub.

Kuidagi märkamatult astub seismajäänud rongi tagumisest uksest välja üks vanaldane naine – selle sõidu ainus pärisreisija, kes peagi perroonilt majade vahele kaob.