Karin Bachmann: ebaõigluse põlistamisest ehk kes neid madalaid latte ikka seab kui mitte meie ise

Maastikuarhitekt Karin Bachmann. Foto: Margus Ansu

Tartu uue bussijaama kohta saab plaanide järgi otsustades öelda sama, mis vanaisa oma punase Zaporo­žetsi kohta nentis: sees olla on ju päris mõnus, aga välja saada ja sisse pugeda väsitav ning veidi häbi.

Muidugi, kui võtta lähtepunktiks «mitte hullem kui praegu», siis on selline tulemus isegi suur saavutus. See tähendab, et «parimat võimalikku» ei ole isegi kauge eesmärgina üles seatud, kuulekalt tallatakse olemasolevat rada pidi, lihtsalt veidi laiemate jalanõudega.

Kergliiklejate eelistamine

Kuigi kõnealune planeering tegeleb kitsalt vaid Tasku ja bussijaamaga, ulatuvad planeeringu võimalikust realiseerimisest tulenevad mõjud oluliselt kaugemale.

Bussijaam ja Tasku moodustavad juba praegu ülitugeva tõmbekeskuse. Bussi peale minek on inimese linnaruumis sooritatavatest kolmest liikumisest (kohustuslikud, valikulised ja vabatahtlikud) esimene, mis tuleb tingimata ja keskkonnast sõltumata teha.

Seega tegelikult võib bussijaam viia ka Sirtsu sohu – inimesed oleksid sunnitud minema ikkagi. Küll aga ei mindaks sinna poodlema, sest see käik on juba rohkem vabatahtlik ja valikuid seda mujal teha rohkem. Nii et bussijaama ja kaubanduse liitmisest võidab ennekõike kaupmees.

Kavandatav uus bussiooteala on avaram kui senine ja teenused ligiduses – kahtlemata. Kuid seda alles siis, kui hoonesse on sisse mindud.

Usteni jõudmiseks aga tuleb läbida ebamugav, autokeskne ja mentaalselt laiaks venitatud linnaruum, mida vabatahtlikult keegi kasutada ei taha. Bussijaama lähiümbrus on taandatud alama järgu läbikäigukoridoriks, kuhu muudele programmidele kohta ei ole jäetud. Selge juurdepääs on Riia tänavalt läbi Tasku, teistest külgedest liginejaid kohtleb ruum ebakülalislahkelt.

Kergliiklejate eelistamisena nähakse meeter laiemat kõnniteed ja lisatud sebrasid, mis aga tegelikkuses räägivad vastupidisest. Iga uus ristumine ehk ülekäik loob uue potentsiaalse ohuolukorra, katkestab sujuva liikumise ja paneb inimese auto järel ootama. Mida rohkem erinevate trajektooride valikuid ja võimalusi mugavalt-sujuvalt sihtkohta jõuda – jalgsi! –, seda rohkem kasutatakse kohta ka vabal ajal ehk siis poeskäikudeks, jõe ääres olemiseks jne.

Linnaline kooslus, mis on juba tekkinud, on äärmuseni võimalustega laetud, seepärast peab nii suure kaaluga otsuseid langetades olema topelt ettevaatlik ning tegema neid ruumilisest, mitte lühiajalisest äriaspektist lähtudes.

Viimane kaotab otsekohe tähtsuse, kui kuskile tekib konkureeriv ja suuremaid mugavusi pakkuv keskus. Kvaliteetne linnaruum aga on püsiväärtus, mis hakkab emotsionaalset kapitali kasvatama, luues linlaste ja koha vahele kindla sideme.

Kergliikleja on see, kes paneb elama poed, kino, hotellid, kogu keskkonna. Nii suurt ruumi, et kõiki külastajaid autodega majutada, ei saa kunagi kuskil olema. Seega tuleb keskenduda jalakäijale ehk ühiskonna parimale osale (kui tsiteerida Ilfi ja Petrovi).

Aktiivne tänavafront

Funktsioonide poolest tiheda Sadamateatri poolsaare (turg, jõgi, teater, bussijaam, Tasku, hotellid jpm) peatänav – Soola tänav – on tegelikult selles osas lühike ja peaks olema seda pingestatum, kahepoolselt tihedalt käidav, piirkonna toimiv selgroog. Bussijaama nihutamisega Tasku sisse ja kauplemispinna kadumisega tänavafrondist muutub Soola tänava Tasku-poolne külg alates Riia tänavast kuni Dorpati nurgani tummaks seinaks.

See ei ole probleem keset heledat päeva (veidi igav vast), kuid näiteks öösel või varahommikul õhkuvad sellised tühjad elutud pinnad või parklat katvad koorikud ebakindlat kõledust ja tekitavad kuriteohirmu. Pimedas tundub teekond mitu korda pikem kui tegelikult.

Vastu on väidetud, et sellisel kellaajal ei olegi seal kuhugi jalgsi minna, seega sinna sattunu on ise oma hädades süüdi. Aga kas see ongi linn, mida me tahame luua?

Et jõe ääres asuvas kesklinna kvartalis ei ole pärast viimase liinibussi väljasõitu ja poe kinnipanekut kuhugi minna? Et seal ei elata, ei ole kohvikuid, ei ole näitusi, ateljeesid?

Kogu see poolsaar on praegu veel võimaldav, kõigele avatud. Valede sammudega välistame jäädavalt väga paljud stsenaariumid, sest füüsilise keskkonna muutmine on üksnes teoorias kopamehele helistamise kaugusel – reaalsuses tehtavad muudatused püsivad aastakümneid.

Mingi aeg tagasi kirjutas kergelt masohhistlike kalduvustega bussisõitja Tartu Postimehes «edukalt toimivast maa-alusest bussiterminalist». Selline inimene peab endast küll väga vähe arvama, et vabatahtlikult lasta end maa alla suruda ja selle eest osata veel tänulik olla. Maa all olla turvaline ja ventilatsioon puhub paha õhu ju kah välja ...

Maa peal muide ei ole ventilatsiooni üldse tarvis ja on loomulik valgus, inimese kõik meeled on kohastunud eluks maa peal. Miks peaks bussi peale minekuks kõigepealt maa alla minema, et siis sealt jälle üles tagasi sõita? Miks peaks üldse mingi tegevuse jaoks maa alla minema?

Maa-alused panipaigad ehk keldrid on ammust ajast mõeldud eluta asjade hoiustamiseks, seega on sinna koondatud parklad ainuke loogiline mõte. Kuid igapäevast aktiivset elu peab korraldama maa peal, tuleb vaid mõistlikult ja kõigiga arvestades ruumi organiseerida.

Muidugi on see raskem kui augu kaevamine ja tülikate kergliiklejate jalust ära saatmine, kuid toimiva lahenduse saamiseks tulebki ruumi kallale lasta ennekõike arhitektid, mitte ainult liiklusvoogude mõõtjad või eelarvestajad.

Atraktiivne linnaruum

Igapäevased toimingud on enamiku jaoks rutiin: tööle, kooli, poodi, bussile. Rutiin ei pea aga ilmtingimata rutiinne olema, negatiivses võtmes. Aktiivne tänav, inimesed omi asju ajamas, tänavakohvikud, turulised, jõepromenaad – see kõik on Tasku piirkonna potentsiaal.

Kõrvuti linna servadesse valguva kaubandusega tegelevad kesklinna poed igaüks omal moel klientide hoidmisega. Väärtused, mida äärelinna keskustel kunagi olema ei saa, on väljakujunenud linlikult tihe struktuur ja vanalinn, emotsionaalne ja sotsiaalne ruum, jõekaldad. Neid väärtusi ei korva ükski kuitahes suur parkla.

Kesklinna kaubanduskeskustel on viimane aeg end kokku võtta ja märgata, et sõjas klientide pärast jääb võitjaks see, kes taipab keskkonna kergliikleja seisukohast mugavaks ja köitvaks kujundada. Kvaliteetne avalik ruum ja siin sündivad sotsiaalsed episoodid on see vääramatu jõud, mis inimesi jätkuvalt kesklinnas hoiavad.

Uus-vana kaubamaja tõstab latti jälle ülespoole, sest konkursi võitnud arhitektid on kogemuste ja väga hea maitsega ruumispetsialistid, kes on töös keskendunud just inimesele. Praeguse uue kaubamaja väliruum on mööndustega enam-vähem talutav ja kui uus-vana valmis saab, kulgeb kahe keskuse vahel selgelt tajutav jalakäijate joon, mis Soola tänavat ületades saaks edasi bussijaama, turule ja jõe äärde minna.

Kui aga kõnealune planeering kehtestatakse praegusel kujul, jätab enamik kliente Tasku poole minemata. Sest uus ja uus-vana kaubamaja täidavad kahe peale ka kõige nõudlikuma maitse nii brändinimistu, kinosaali kui ka muude teenustega, samuti on siinpool Turu tänavat välikohvikud ja linnaline elu.

Tasku-tagune jõeäär sopistub taas teadmata ajaks. Turul käiakse endiselt autoga Sadama ja Soola tänava tagumist otsa pidi ning arhitektuurivõistlusega tekkinud lootus inimsõbralikust linnaruumist poetub sügavale sahtlisse.

Neljapäeval, 27. märtsil kell 17 toimub Dorpati konverentsikeskuses bussijaama planeeringulahendust tutvustav arutelu. Kuuldavasti koguneb sinna osavate ruumistmõtlejate koorekiht, et arutelu tekitada-hoida ja heades lahendustes kokku leppida. Tuleb köitev mõttevahetus, mille tulemustest sõltub suuresti see, millise näo saab Tartu uus kesklinn. Kuulama minek on tark valik.