Õhulaine lõi akna toa teise otsa ja lennutas sünnipäevakringli õue

Tartlane Linda Poots oli sõja lõpus õhukaitsenoor, kes pidi märtsipommitamise ajal minema kogunemispunkti. Foto: Margus Ansu

Tartlased Linda Poots, Nora Kutti ja Jaan Einasto meenutavad 70 aastat tagasi olnud märtsipommitamist

Soovisime sõja ajal, et ilm oleks pilves, sest siis ei saa venelane pommitama tulla, meenutas Tartu aukodanik Nora Kutti oma noorust. Aga ilm ei küsi inimese tahtmist, teavad Tartu märtsipommitamise ajal alles lapsed olnud.

«Kui see lennuk siis tuli, ikka uua-uua-uua, seda häält ei unusta kunagi,» rääkis Nora Kutti (91) ja lisas, et tema elu oli sõja ajal siiski üsna rahulik: ta lõpetas 1943. aastal gümnaasiumi ning sai Tartu maavalitsusse tööle haridusosakonna masinakirjutajaks.

«Pommitamas käidi küll päris palju, aga meie kant jäi terveks,» märkis ta. «Kuid näiteks raudteejaama ees lasti küll kõik majad puruks, seal on nüüd juba ammu park.»

Märtsipommitamise ajal oli 21-aastase Nora Kutti kant toonane Maarjamõisa tänav, mis nüüd kannab Kuperjanovi nime. 1944. aasta 26. märtsi õhtut ja sellele järgnenud ööd ta eriti ei mäleta. «Meil oli aias oma väike varjend, vast olime perega seal,» ütles Nora Kutti. «Võrreldes Tallinnaga sai Tartu märtsipommitamises vähe kannatada.»

Õhukaitsenoor oli ootel

Eile 85-aastaseks saanud zooloog ning ajakirja Eesti Loodus kauaaegne peatoimetaja Linda Poots mäletab seda õhtut ja ööd aga hästi. «Isiklikult oli see mulle kurb pommitamine,» rääkis ta. «Minu sünnipäeva-kringel lendas õhulainega aknast välja.»

Päev enne märtsipommitamist 15-aastaseks saanud Linda Poots elas koos emaga Ülikooli tänaval majas number 28, mis nüüd kannab numbrit 12. Tartlased teavad seda maja kui endist lastepolikliinikut, mille kõrvale ettevõtja Neinar Seli tahab hotelli ehitada. Toonagi oli selle maja esimesel korrusel emade ja laste nõuandla, kus Laine Pootsi ema oli vanemõde. Kahel ülemisel korrusel olid korterid.

Mida enam 1944. aasta kevade poole jõudis, seda enam püüti Tartut vabastada lastest, vanuritest ja «teistest mittevajalikest isikutest». 23. märtsil ähvardas piirkonnakomissar Kurt Meenen, et need, kes seda korraldust ei täida, jäävad elatustarbekaartidest ilma.

25. märtsil lõpetati ametlikult Eesti koolides 1943. aasta oktoobris alanud õppeaasta. Linna jäänud abiteenistuskohustuslikud koolinoored pidid end registreerima Pauluse kiriklas tegutsenud kohaliku noortemaleva juhi juures, kes nad tööle rakendas.

Toona Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi asutatud tütarlaste gümnaasiumis ehk Esticas (kus nüüd on Härma gümnaasium) õppinud Linda Poots oli abiteenistuslikus eas ja tahtis ema juurde linna jääda, sest tal polnud maal kedagi. Nii sai temast nn õhukaitsenoor.

Erinevalt teistest linnaõpilaste enamikust, kes läksid põllutööle, ei tohtinud õhukaitsenoored linnast lahkuda. «Õhuhäire ajal pidime tõttama oma kogunemispunkti, kuulusime virgatsitena päästemeeskonda,» meenutas Linda Poots.

Et õhukaitsenoortel tuli liikuda ka öise liikumiskeelu ajal, said nad rukkilillesinise, eesti- ja saksakeelse teksti ning Punase Risti embleemiga varrukasidemed ning saksakeelsed pildiga töötõendid patrullidele ettenäitamiseks.

Kummituslik valgus

Märtsipommitamise ööks oli Linda Poots õhuhäiretega juba harjunud. Ta ärkas alati mõni sekund pärast seda, kui õhukaitsesireen naabermaja, sõjaväestaabihoone kõrgel katusel käivitudes vaikselt jõrisedes hoogu võttis.

Rõivad ja jalanõud olid kindlas järjekorras aseme kõrval. Märtsipommitamise ööl tuli Linda Pootsil õhukaitsenoorena kodust mõne minuti tee kaugusel Gildi tänaval polikliiniku keldrisse kogunemiskohta minna.

«Millegipärast tuli tol õhtul ema mind saatma,» meenutas Linda Poots. Raekoja juurde jõudsid nad kümmekond minutit pärast sireeni. Seal jäid ema ja tütar toonast Adolf Hitleri platsi vahtima nagu nõiutult – kõik oli kummituslikus valguses. See tuli taeva all rippuvatelt «jõulupuudelt» ehk valgustuspommide kobarailt. «Olime mitu aastat elanud pimendusrežiimil ja seisime seal nagu kuutõbised,» ütles Linda Poots.

Tartu kohal olnud «jõulupuude» ja tundidepikkust tulekahjukuma mäletab ka Aardla tänava alguses üles kasvanud akadeemik Jaan Einasto (85).

Tema märtsipommitamise ajal Tartus ei olnud, isa viis noormehe Otepää lähistele vanaema juurde. «Olin siis juba suur harrastusastronoom ja läksin õhtul õue vaatlusi tegema,» meenutas Jaan Einasto. «Siis nägingi seda kuma. See oli ikka väga suur, sest Tartu on mu vanaema kohast ligi 60 kilomeetri kaugusel. Tartu põles tol õhtul ikka tunde.»

Ema ja tütar vahtisid raekoja juures toonast Adolf Hitleri platsi nagu nõiutult – kõik oli kummitusli-kus valguses.

Kogunemispunkti Linda Poots emaga tol õhtul ei jõudnuki, nad pagesid Ülikooli tänava nurgal asunud söökla Koit (hilisem Võit) keldrisse. «Jõudsime sinna varju viimasel hetkel, kohe käisid kärgatused ja raksatused, keldripõrand hakkas võnkuma,» rääkis Linda Poots. «Ei teagi, palju õhukaitsenoori tol õhtul kogunemispunkti jõudis. Ja mis me oleksime seal teinud?!»

Kui kõik lõpuks vaikseks jäi, läksid ema ja tütar koju tagasi.  Ülikooli tänaval oli rusudest suur barrikaad, maja üks ots oli pihta saanud. «Ronisime sellest kuidagi üle,» meenutas Linda Poots. «Kõige õudsem oli see, et ühtegi inimest ei olnud kusagil. Kui kuidagi oma õue jõudsime, läks keldri uks lahti ning meie ja naabermaja inimesed tulid sealt välja. See oli suur kergendus, et kõik olid elus.»

Kustutati ja elati edasi

Halvem oli lugu korteritega. Linda Pootsi kodu kahe toa põrandad olid poole sääreni krohvi ja puutükke täis. Aknad olid koos raamidega toa teises seinas kildudeks ja pilbasteks. Poolik sünnipäevakringel oli lennanud kaugele õue ja kass oli kadunud. Kass tuli õnneks üsna ruttu välja, loom oli pugenud pliidi alla puudehoidmisorva.

See öö polnud aga veel lõppenud, kui süttis Linda Pootsi kodu kõrvalmaja. «Siis polnud ju mingit tuletõrjet, inimesed ise kustutasid nii palju, kui jõudsid,» meenutas Linda Poots. «Sain tol ööl selgeks, et vanad kivimajad süttivad visalt. Nii meie kõrvalmaja kui ka paljud teised majad Tartus jäidki tänu sellele alles, et inimesed ise kustutasid need ära.» Tuletõrjujad tol ajal Tartus siiski olid, kuid pommitamise ajal ei jõudnud nad kiiresti igale poole.

Öö polnud aga ikka veel lõppenud, varsti algas pommitamise teine laine. Jälle käisid kõvad kärgatused ja puhkesid uued tulekahjud. Alles vastu hommikut jäi kõik vaikseks.

Akendeta kodus elas Linda Poots veel tükk aega, sest klaasi said esmajoones vaid sõjaliselt tähtsad asutused ning haiglad ja ametiasutused. Lihtsad inimesed toppisid tühjad aknaaugud kinni põhu- või roomattidega, elu pidi edasi minema.

Linda Poots elas kesklinna keldrites üle veel mitu pommitamist. Aga hirmust ei teinud ta Tartu märtsipommitamisest rääkides kordagi juttu.

«Mis hirmu sa oskasid siis tunda, lennukimüra käis tolle aja juurde,» ütles ta. «Muidugi julgesime öösel pimendatud tänavatel käia ja pärast pommitamist linna minna, mõne kuu pärast tuli mul Tartus palju õhutõrjet teha. Teate, sõja ajal julgeb inimene absoluutselt kõike. Siis on hoopis teised hirmud. Kartsin seda, et mind saadetakse linnast ema juurest ära. 1944. aasta augustis ütlesid sakslased, et kõik eraisikud peavad linnast lahkuma, kes ei lähe, saab surmanuhtluse. Vaat see oli hirmus.»