Ühe õhtu ning ööga hävis palju elusid ja kodusid

Tartu pommitamise kahjustused Taara puiesteel. Tänaval Saksa armee sõdurid. Tartu, 27. märts 1944. Foto: Ilja Pähn, TMF 1038:29

Pühapäeval, 26. märtsil 1944 mälestati Tallinnas keskpäeval Estonia teatri varemete juures 9. ja 10. märtsil õhurünnakus hukkunuid. Mõne tunni pärast algas Tartus märtsipommitamise põrgu, mis kestis õhtust hommikuni.

«Juba 26. märtsi päeval vedasid Punaarmee luurelennukid Tartu kohale valge suitsurõnga, see oli mõeldud lenduritele orientiiriks,» kirjeldas ajaloolane Jaak Juske ülikoolilinna märtsipommitamise eellugu.

Sõjaaja inimestele oli selge, et midagi head pole sellest pühapäevast oodata. Seda enam, et 7. märtsil oli maatasa pommitatud Narva ja kolm päeva hiljem hukkus ligi 500 inimest Tallinnale tehtud õhurünnakus. «Nõukogude väed olid jäänud seisma Narva jõe taha,» selgitas Jaak Juske 1944. aasta märtsis Narvale, Tallinnale, Tartule ja Pärnule korraldatud suurte õhurünnakute põhjust. «Punaarmeel oli vaja murda Eestis vastupanu ning sellepärast rünnati suuremaid linnu ja tsiviilisikud.»

Öö oli valge nagu päev

Õhtul seitsme paiku hakkasidki Tartus üürgama õhuhäiresireenid ja Nõukogude pommitajad alustasid esimest rünnakulainet. Muidu kella kuuest õhtul kuni viieni hommikul pimendatud Tartu oli rünnaku alguses linna kohale lastud «Stalini jõulupuude» ehk valgustuspommide kobarate tõttu valge nagu päeval.

Taevas oli täis Vene lennukeid, sadakond pommitajat asus oma koormat ülikoolilinna peale tühjendama. Esimene rünnakulaine kestis pea südaööni. «Siis tuli paaritunnine paus, mil lennukid käisid Peipsi taga uut koormat peale võtmas,» rääkis Jaak Juske. «Teine rünnakulaine algas pärast südaööd.» Vaikus saabus alles esmaspäeva, 27. märtsi hommikul kella viie ajal.

«Ülikoolilinn Tartu oli pühapäeva õhtul arvukate bolshevistlike pommitajate terrorirünnaku eesmärgiks, kes palju tunde kestvalt tihedais laineis lõhke- ja süütepomme alla heitsid linna elamisrajoonidele,» kirjutas 1944. aasta 27. märtsi Postimees.

Esileheküljel ilmunud lühikesest uudisest «Terrirorünnak Tartule» selgub, et «eranditult tabati ja hävitati tsiviilelanikkonna eluasemeid, mille tõttu linna süütud elanikud jäid peavarjuta. /.../ Kahjutulede vastu võitlemiseks mitmeis linnaosis rakendati tuletõrje, mida juba öö vältel tugevdati tuletõrjega Viljandist, Põltsamaalt, Elvast, Puhjast, Kambjast ja mujalt».

Tartu purustuste suurusest ja ulatusest ning ohvrite arvust Postimees märtsipommitamise järel täpsemat ülevaadet ei anna – kõigest ei tohtinudki siis kirjutada. «Võrreldes Tallinna ja Narvaga olid Tartu purustused väiksed,» märkis Jaak Juske. «Lisaks oli Tartu kesklinnast suurem osa hävitatud juba 1941. aasta sõjasuvel.» Suur osa pomme kukkuski kas juba 1941. aastal põlenud kvartaleisse või Emajõe luhale.

«Peale selle oli Tartus tugev õhutõrje,» rääkis Jaak Juske. Raadil asus õhutõrjepatarei ning Pauluse kalmistu taga raskepatarei. Üle linna olid veel mitmes kohas õhutõrjesuurtükid ehk flakid (saksa keeles

Flugabwehrkanone või Flieger-abwehrkanone). Tol ööl oli õhutõrje väga aktiivne. 28. märtsil 1944 avaldas Postimees kaks pilti õhurünnaku ajal allatulistatud lennukirusudest.

Riigiarhiivi toimikust selgub, et vähem või rohkem sai 1944. aasta 26. märtsil Tartus kannatada 387 hoonet, kahjud ulatusid 2 196 675 riigimargani.

Täielikult hävis 65 hoonet. Suurim tulekahju oli Näituse-Vabriku tänava piirkonnas, kus sai kannatada 30 maja. Samuti olid suured põlengud Raekoja, Jaama, Pärna ja Pika tänava vahelisel alal ning Riia, Kalevi, Soola ja Aleksandri tänavaga piirnevas kvartalis.

Väiksemad purustused ja tulekahjud olid Filosoofi, Riia, Eha, Ülikooli, Lubja ja Aia tänavas. Kannatada sai ka kesklinna paadisadam. Üksikuid pommitabamusega maju oli üle linna.

Esimesel pilgul väiksematest kaotustest hakkasid tartlased Postimehes teada andma märtsi lõpus, aprilli alguses. Siis ilmusid lehte kuulutused, et otsitakse pommitamise ajal ära jooksnud hobust ja koeri või õhurünnaku ajal teel Raekoja tänavalt Kivi tänavale kaotatud meesterahva vasaku jala pruuni kinga.

Adele Lehola palus aga sel isikul, kes rünnaku ajal võttis tema korterist Võru 134–3 riidekapist kaks naisterahva mantlit, kaks meesterahva kuube ja halli ülikonnariide, need asjad kolme päeva jooksul tagasi tuua, sest isikut on nähtud ja ta on ära tuntud. Vastasel korral lubas kuulutaja asjale seadusliku käigu anda.

Kadunud ühishaud

Tartu märtsipommitamise ohvrite arv pole täpselt teada, hukkus sadakond inimest. 1944. aasta 11. aprilliks oli Postimehes ilmunud 49 inimese surmakuulutus, kes olid siis hukkunud kas kohe pommitamise ööl või surnud tol ööl saadud vigastustesse hiljem.

1944. aasta 30. märtsi Postimees avaldas teate õhurünnaku ohvrite ühismatusest. Linlastele anti teada: «Tartu linnavalitsuse korraldusel toimub homme, 31. märtsil kell 12 päeval Peetri kirikus ühine leinatalitus terrorirünnaku ohvrite matmiseks. /.../ Pärast leinatalitust toimub ühishaual Maarja surnuaial matusetalitus.»

1. aprillil 1944 ilmus Postimehes ühismatusest lugu ja foto, millelt paistab Peetri kiriku altari ees kirstude rivi, kehvale pildile on jäänud 11 või 12 puusärki.

«Suur puurist ja määratu kalmuküngas, ehitud lillede ja arvukate pärgadega, tähistasid kohta, kuhu olid viimsele unele sängitatud meie kallid kaaskodanikud – terrorirünnaku ohvrid,» kirjutas ajaleht.

Sellest määratust kalmukünkast ja puuristist pole Raadi kalmistuga kokku kasvanud Maarja surnuaial enam jälgegi. «Kuulen sellest ühishauast esimest korda,» ütles Tartu linna asutuse Kalmistu juhataja Aime Pärna. «Maarja kalmistul ei tea ma ühtegi suuremat kääbast, mis võiks ühishaud olla.» Midagi sellist ei mäleta Aime Pärna ka kolmekümne aasta tagusest ajast, kui Tartu kalmistutel tööle asus.