Raul Kallaste: toome ettevõtlusõppe põhikoolidesse

RAUL KALLASTE Foto: Valimised

Põhikooli- ja gümnaasiumireformi käigus on palju ära tehtud selleks, et gümnasistidel oleks võimalikult suur valik vabaaineid, mille abil enda teadmisi ja maailmapilti laiendada. See on tervitatav, kuid nüüd peame oma pilgu pöörama põhihariduse poole.

Et suured reformid on alati valulikud, tuleks alustada ühiskonna arengu jaoks kõige perspektiivsematest õppeainetest – esmalt ettevõtlusõppest.

Junior Achievementi arengufondi tegevdirektor  Epp Vod-ja tõstatas selle teema juba neli aastat tagasi ning sellest saadik on ilmunud hulk artikleid, kuid tulemust ei paista.

Ettevõtlusõppe all ei pea ma silmas ainet, kus õpetatakse, kuidas saada ettevõtjaks. Paljud ettevõtjad ütlevad, et sellist asja polegi võimalik õpetada. Aga kõigile saab õpetada, kuidas mõista ettevõtluse toimimist.

Sellise õppeaine formaat ei pea olema kaugeltki nii põhjalik, nagu seda on kirjeldatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, kuid see peaks võimaldama reaalelulisi rakendusi.

Kõik meie seast ei peagi saama ettevõtjateks, kuid kõik meie ühiskonna liikmed peavad mõistma, kuidas ettevõtlus toimib. Praegu kannab paljudes põhikoolides ettevõtlusõppe rolli majandusõpetus, kuid see õppeaine on praegusel kujul liialt akadeemiline – ettevõtlusõpe peaks olema eelkõige praktiline ning oma roll peaks seal olema ka ettevõtjatel.

Ettevõtlusõppe põhikooli toomise tähtsust on raske üle hinnata. Iga aastal astub põhikooli lõpetanud noori tööturule, olgu siis kooli kõrvalt, ajutiste töötajatena suvel või ka püsivalt, kuid need noored ei pruugi mõista tööturu toimimisloogikat.

Samuti asub iga aasta kutsekoolidesse õppima tuhandeid noori, kellest saavad tublid spetsialistid, kuid kas nende erialavalik poleks lihtsam, kui nad tunneksid turgu, kuhu nad tööle asuvad?

Kas ettevõtlusalase hariduse nõrkus seletaks seda, miks CV Keskuse tehtud uuringu järgi on näiteks 800-eurose brutopalgaga nõus töötama vaid 22 protsenti noormehi?

Minu põhikooliajast on küll mõni aasta möödas, kuid mulle on elavalt meelde jäänud toonased tekstülesanded. Neis lasti meil tihti arvutada seda, kui palju me mingi hulga raha eest mõnd toodet saame. Neid ülesandeid lahendades tekkis meil küsimus, kust on küll nende kirjeldatud kaupade hinnad võetud.

Õpikud olid vanad ja seega olid ka kaupade hinnad lootuselt vananenud. Kui klassist kerkis küsimus, miks hinnad on sellised, nagu need on, tuli õpetajalt tihti vastuseks, et see on vana õpik ja tegelikult need arvud üldse ei loegi.

Meie siis noogutasime ja lahendasime ülesandeid edasi, kuid tegelikult oli see hoopis koht, kus oleksime ilmselt suure huviga kuulanud inflatsioonist ja deflatsioonist. Kuigi esmapilgul oleks see kõik meile keeruline tundunud, oleks hea metoodik selle probleemi jooksvalt lahendanud.

Loomulikult tähendab see teatud õpetajatele täiendusõpet ning kooliväliste spetsialistide kaasamist, kuid kas meie haridussüsteemi ümberorienteerimine pole seda väärt.

Põhikooli riikliku õppekava (PRÕK) järgi peaks vähemalt

6. klassi lõpetanul olema üldine ettekujutus töömaailmast ning kolmandas kooliastmes pööratakse ettevõtlikkuse lõi­­mimisele õppekavasse juba erilist tähelepanu, kuid vabaainena pakutav karjääriõpetus ei suuda ettevõtlusõpetuse rolli täita.

Seda kolmel põhjusel. Esiteks, karjäärispetsialistid töötavad üldjuhul kutsehariduskeskuste juures ning nende soovitatavad haridustee jätkamise variandid piirduvad tihti nende kooli pakutavate võimalustega.

Teine põhjus on karjääriõpetuse pinnapealsus, selle maht on vaid 35 tundi. Kolmas põhjus on aga hoopis põhimõttelisem. PRÕKi järgi peaks aine läbinu teadvustama end kui tulevast töötajat. Aga miks mitte kui tulevast ettevõtjat ja tööandjat?

Seda, et ettevõtluse õpetamine noorte arukuse taha pidama jääks, ei ole karta. Eestis õpetatakse praegu juba algklassilastele programmeerimiskeelte ja robootika algtõdesid ehk midagi, mis minu jaoks on keerulisem kui tuumafüüsika.

Kui me lastele juba programmeerimist õpetame, siis miks mitte õpetada neile ettevõtlusõppes seda, kuidas oma teadmistega raha teenida või vähemalt seda, kuidas IT-sektor toimib?

Õppekava peaks teenima eelkõige õppija huve, sest lõppude lõpuks teenib see ka kogu riigi huve ning õppija huvides on teada võimalikult palju ettevõtlusest. Sellest, et riik ettevõtlust ja sellega alustamist toetab, on tänapäeva ühiskonnas vähe – tööturu nõudmised on muutunud ning seega peab muutuma ka haridussüsteem ja seda juba põhikooli tasandil.