/nginx/o/2009/01/08/114466t1habe6.jpg)
Käes on kevad ja paljude kevadekuulutajate tuules saabuvad koos europarlamendi valimistega ka erakondade peibutuspardid. Tõsi, seekord tulevad parteid valimistele avatud nimekirjadega, sest erakonna esitatud nimekirjas reastatakse kandidaadid hiljem ümber vastavalt igaühele antud häälte arvule.
Vaatamata nendele kosmeetilistele kohendustele kehtib siiski edasi põhimõte, et kui partei nimekirjas suurima häältesaagiga poliitik loobub oma kohast, registreeritakse asendusliikmeteks sama erakonna nimekirjas valimata jäänud kandidaadid.
Seega taandub taas kõik erakonna endi südametunnistusele: kas esinumber on lihtsalt erakonna häältemagnet, kellel pole tegelikku ambitsiooni europarlamenti minna, või on esinumbriks tegelik kandidaat.
Rahvusriikide Euroopa vs. Euroopa Ühendriigid
Meile, eestlastele, peaks vägagi korda minema nende eurovalimiste põhiteema: kuidas edasi, kas rahvusriikide koostööle tugineva Euroopa Liiduga või föderaalsema Euroopaga.
Euroopa Liidu värskelt vastuvõetud seitsmeaastast eelarvet ning Eestile eraldatud osa sellest rahast (neli miljardit eurot ehk 470 eurot inimese kohta aastas) need valimised enam ei mõjuta. Küll aga on valimistulemustel üsna suur roll selles, millise poliitilise suuna Euroopa Liit järgmisteks aastateks võtab.
Põhimõtteline küsimus Euroopa Liidu juhtimisel on praegu, kes on tähtsam: kas liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu või otse valitud ja aina rohkem mõju omandanud Euroopa Parlament?
Euroopa Liidus eksisteerib praegu kaks paralleelset legitiimsust – veel nõrgemas positsioonis olev Euroopa Parlamendi legitiimsus ja Euroopa Liidu Nõukogu kaudu kandvaks poliitiliseks kaalukeeleks olev rahvuslike valitsuste legitiimsus (valitsuste taga on ju alati kodanike enamuse toetus valimistel).
Praegu on Euroopa Parlamendis selgelt esile kerkinud mõjukas rühm (sotsid, Euroopa Rahvapartei, rohelised ja liberaalid), kes tahavad kehtestada teistsugust Euroopa Liitu.
Selle sõnakaks kokkuvõtteks on sotside Euroopa Komisjoni presidendikandidaadi, Guy Verhofstadti eestvedamisel koostatud Euroopa manifest. Tsiteerin siinkohal vaid ühe lõigu Verhofstadti sulest ilmunud manifestist: «Rahvusriikide Euroopa on mineviku jäänuk. Ta ei ole teeviit tulevikku. Euroopa peab oma rahvuslikud deemonid nüüd ja igavesti maha raputama. Euroopa peab oma naba jõllitavaist rahvusriikidest jäädavalt edasi liikuma. Euroopa Föderaalne Liit tuleb ellu kutsuda. Kui jäämegi klammerduma rahvusriikide külge, kaotame pöördumatult igasuguse võimaluse mängida mingitki olulist rolli 21. sajandi globaliseerunud maailmas.»
Ühesõnaga, tahetakse tugevamat föderaalriiki, kus Euroopa institutsioonid – parlament, komisjon, kohus, kontrollikoda – on ülimuslikud liikmesriikide valitsuste suhtes.
Tehakse kihutustööd, veenmaks inimesi, et liikmesriikide tahet esindav Euroopa Liidu Nõukogu ei suuda tagada Euroopa arengut, olles miskipärast veendunud, et samas suudaks seda Euroopa Parlament, kui talle rohkem võimu anda.
Euroopa Liidus on hea ja huvitav, kui see toimib rahvusriikide põhiselt
Selline areng, mis hakkaks Euroopa Liidu ideest välja juurima ajaloolise eneseteadvusega rahvusriikide koostöö põhimõtet, pole kindlasti Eestile kui maailma kõige väiksema omakeelse akadeemilise kultuuriga põlisrahvaga riigile kasulik.
Piisab vaid, kui meenutada, mida tähendas soome-ugri väikerahvaste ajalooteadvusele ja elujõule nõukogudeaegne rahvaste ühtsuse uniformeeruv ideoloogia. Sellised protsessid oleks Eestile kahjulikud.
Europarlamendis on ka rahvuslikumalt meelestatud tiib, näiteks konservatiivid, kes usuvad, et just rahvusriikide koostööle tuginev Euroopa Liit tagab pikas plaanis suurema omavastutuse ja parema koostöö. Paraku on nende hääled Euroopa Parlamenti lõpetavas koosseisus vähemuses ja neis pole ühtegi Eesti saadikut.
Selles valguses osutub kevadistel europarlamendi valimistel üsna kõnekaks asjaolu, et kõik Eesti praegused kuus eurosaadikut (ka IRL esindaja) kuuluvad just nendesse europarlamendi fraktsioonidesse, mis pooldavad rahvusriikide suhtes ülimuslikku, tugevama föderatiivsuse poole arenevat Euroopa Liitu.
Euroopa vajab uut arengumudelit, sest pelgalt majanduskasvule, finantsvõimendusele ja ühtse siseturu ideoloogiale üles ehitatud Euroopa on muutunud globaalsete kriiside suhtes väga tundlikuks ja pole tegelikult suutnud 2008. aastal alanud finantskriisist toibuda.
Veelgi teravamaks on kujunemas varanduslik lõhe rikkamate metropolide ja vaesemate perifeeriate vahel.
Praeguse mudeli alusel toimiv Euroopa kasvatab üksikuid globaalmajanduses tugevaid keskusi ning nõrgestab oma mitmekesisust ja paindlikkust. Sama moodi jätkates pole võimalik lahendada Euroopa majandusgeograafilist murenemist.
2000. aastate finants- ja ehitusbuum jättis Ida-Euroopale kõrged kinnisvarahinnad ja tööpuuduse ning tööjõu vaba liikumine kahandas nende piirkondade tulevikuväljavaateid, sest järsult kasvanud tööpuuduse tõttu lahkusid paljud noored ääremaadelt ja siirdusid Euroopa suurlinnadesse.
Väike on ilus
Sellises olukorras on vaja uut tüüpi poliitikaid. Ei piisa enam lahendusest koguda Brüsselisse veelgi rohkem ressursse ja koondada Euroopa Parlamenti otsustusõigust, et seda sealt siis targemalt ümber jaotada.
Piirkondade arengu eelduseks saab olla vaid nende piirkondade endi sisemine aktiivsus ja kohapealne haritud kogukond, kes on võimeline oma probleemid ise lahendama. See aga sõltub väga paljuski just sellest, kui palju on võimalusi langetada poliitilisi ja investeerimisotsuseid kohalikul tasandil.
Ehk siis rahvusriikidepõhine ja võimeka kohaliku juhtimisega Euroopa on kokkuvõttes elujõulisem, konkurentsivõimelisem ja mõnusamalt mitmekesisem kui tsentraalne föderatsioon.
Miks ei võiks Eesti pakkuda Euroopale välja uue ühtekuuluvuspoliitika mudeli, kus euroraha pikaajalised investeerimisotsuste raamid ei fikseeritaks mitte Brüsseli ja liikmesriigi valitsuse vahel sõlmitavates partnerluslepetes, vaid kolmepoolselt, andes rohkem hääleõigust kohalikele omavalitsustele ja regioonidele?
Tugevam poliitiline enesemääramisõigus ja vahendid tugevdaks regioonide aktiivsust ise hakkama saada ning sunniks kohalikke poliitikud leidma lahendusi, mille elluviimisest oleks kohalikule elule ka tegelikult kasu. Tuleks vältida olukordi, nagu kujunes Eestis, kus aina süvenevale tööpuuduse probleemile vaatamata sai kõigis maakondades suurimaks euroraha investeerimisvaldkonnaks veemajanduse taristu ja koolimajade renoveerimine.
Vananeva ja väheneva rahvastikuga, kuid võimsa ajaloolise pärandi ja kultuurilise mitmekesisusega Euroopal tuleb vaadata realistlikult tulevikku ning otsida uut teostatavat arenguvisiooni, mis tooks tagasi stabiilsema, säästlikuma ja kohalike piirkondade elujõulisust väärtustava elustiili.
Mulle tundub, et Eesti võib siin olla omamoodi eeskujuks. Eesti on elav näide teaduslik-tehnilise maailmaga kohanevast ühiskonnast, kes on siiski suutnud ka säilitada elemente maalähedasest eluviisist ning põliskultuurist.
Meil on digiretsept ja e-parkimine ning samal ajal veel harjumus metsas seeni korjamas käia, järvel kala õngitseda või ise moosi keeta.