Teatriarvustus. Sahmimine laval vajab harjumist

Mari Anton (vasakult), Candide´i osas Kauri Kaljuste, Kristin Uusna ja Merilin Jürjo on stseenis, kus Candide´i ootab pärast jalahoopi ees lai maailm. Foto: Kudrun Vungi

«Oh sa püha lihtsameelsus!» Just selliste sõnadega ohkab peaaegu iga lugeja, kel on käes Prantsuse valgustaja Voltaire’i teos «Candide», ja sama võiks ohata ka iga vaataja üliõpilasteatri uusima lavastuse peategelast hinnates.

1759. aastal ilmunud «Candide» on teravmeelne ja lõbus seiklus- ja armujuttude süžeede paroodia, kus on ühendatud tragöödia ja komöödia. Geograafiliste asukohtade ja aegruumide kiire vaheldumine võib viia lugeja segadusse.

Ka Tartu üliõpilasteater on samal teel. Pildid vahelduvad kohati ehk liigagi kiiresti ning esimese vaatuse algus kulubki peaasjalikult sellele, et mõista, mis ja kus täpsemalt toimub.

Vahelduvad ka tegelased. Näiteks Kätlin Armei kehastab lisaks nimetutele kokku ühtteist äratuntavat tegelast! Vaid Can­­di­­de’i mängiv Kauri Kaljuste jääb algusest lõpuni ühte rolli.

Vajab harjumist

Etenduse alguse kiire sahmimine vajab harjumist. Kergem on neil, kes on raamatut lugenud ja teavad, mida vahel lärmaka rokkmuusika taustal ja vahel vaikivas aegluubis näitlejad valge ekraani taga kujutavad (näiteks Lissaboni maavärin ja sellele järgnenud autodafee) või kust ja miks tulevad järsku välja punased lambad.

Tõsi, esietendusel jäi mulje, et aega õige rütmi leidmiseks vajasid ka näitlejad ise. Aga kui üsna tekstitruu lavastuse hüplikkusega kohaneda, saab peagi selgeks, et see ongi olnud autori taotlus.

Voltaire ei liialdanud tegelikkuse õudustega. Ta kirjutas reaalsetest asjadest, aga seda harjumatult kokkuvõtlikult. Tegelaste elu raputavad sündmused on üksteise otsa kuhjatud ja mõjuvad sellisena groteskselt.

Grotesk tuleb eriti hästi välja naistegelasi jälgides. Raamatus neid vägistatakse, pekstakse, lõigatakse, rebitakse lõhki, tapetakse, ja seda sugugi mitte vaid ühel korral. Lavastaja Enor Niinemägi on selle lahendanud mõnevõrra pehmemalt, kui seda oleks tehtud näiteks NO99 või Von Krahli teatris.

Jah, vägistamisi jagub lavapilti ohtralt, kuid seda tehakse pigem justkui möödaminnes ning vahel saadavad õudustest rääkivat juttu hoopis illustratiivsed diapositiivid, mida kuvatakse valgele linale.

Kui tempo aeglustub

Lavastuse parimad hetked on kindlasti siis, kui arutu tempo mõneks ajaks aeglustub. Pea tervenisti on nauditav Candide’i ja tema kannupoisi Cacambo (Mari Anton) veedetud aeg Eldorados, kus kulda ja kalliskive peetakse tavaliseks maanteetolmuks ning kohalike õnnetunne kumab läbi ka näitlejatest, kes peaaegu kiirgavad rahulolu.

Just Eldorado osas tuleb kõige paremini välja ka see, mida noored näitlejad oskavad varjuteatri tehnikaga teha.

Terve etenduse kestel kasutatakse valgeid linu nii tegevuskohtade eraldajate kui ka mõlemapoolsete ekraanidena. Korduvalt näeb publik näitlejate varje, mille abil sündmu-

si sõnatult edasi antakse. Eldorado varjumäng on neist kahtlemata kõige õnnestunum.

Ka häid näitlejatöid jagub üliõpilasteatri uuslavastuses.

Kauri Kaljuste Candide portreteerib küllaltki täpselt naiivset ja kergelt ohmut peategelast.

Anneli Ojaste Pangloss, Kristin Uusna Martin, Mari Antoni Cacambo, Elli Maria Mäesalu vanaeit, Deivi Tuppitsa punane lammas ja Kätlin Armei rollid näitavad seda, et Tartu teatrilaval on võimu üle võtmas andekad naised.

«Candide ehk optimism»

• Tartu üliõpilasteatri uuslavastus «Candide ehk optimism», mille autor on Voltaire, esietendus 19. märtsil Genialistide klubis.

• Lavastaja, dramatiseerija ja helikujundaja Enor Niinemägi, kunstnik Kudrun Vungi, valgustaja Jari Matsi.

• Peaosas Kauri Kaljuste.

• Etendus on kahes vaatuses ja kestab veidi üle kahe tunni.

• Järgmine etendus on 2. aprillil.