Eestis on rasvunuid arvatust enam

Ülikooli kliinikumi endokrinoloogi Triin Egliti doktoritööst selgub, et eestlaste hulgas on rasvunuid palju rohkem kui arvatud: enam kui kolmandik täiskasvanud eestlastest on rasvunud. See tähendab, et nende kehamassiindeks on üle kolmekümne. Foto: Margus Ansu

Alles aasta tagasi teatas tervise arengu instituut, et Eestis on iga teine täiskasvanu ülekaaluline või rasvunud. Seejuures oli esimesi oluliselt rohkem kui viimati nimetatuid: rasvunud arvati olevat iga viies. Äsja Tartu ülikoolis kaitstud doktoritöö kinnitab aga, et tegelikult on meie seas rasvunud lausa iga kolmas.

Paks ja veel paksem. Nii võiks teravas rahvakeeles vahet teha ülekaalulisel ja rasvunud inimesel. Meditsiinis otsustatakse rasvumise ja ülekaalu üle kehamassiindeksi alusel. See leitakse jagades inimese kaalu kilogrammides tema pikkuse ruuduga meetrites.

Kui saadud arv jääb vahemikku 25 kuni 30, on inimene ülekaaluline. Ent endokrinoloog Triin Eglit toob oma doktoritöös välja, et 32 protsendil Eesti täiskasvanutest on kehamassiindeks 30 või suurem. Tähendab: nad on rasvunud.

Rasvunuid arvatust rohkem

«See protsent on oluliselt kõrgem kui varem hinnatud. Ligi kaks korda suurem,» lausus Eglit.

Eglit viitas tervise arengu instituudi uuringutele. Nende eelmisel aastal avaldatud Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu järgi on nii 19 protsenti Eesti meestest ja naistest rasvunud. Aastal 2008, kui ka Triin Eglit alustas eestlaste rasvumist ja sellega seotud haiguste uurimist, oli sama näitaja vaid protsendi võrra madalam.

«Tervise arengu instituudi andmed on väga head, need on arvutatud suure rühma inimeste pealt. Aga nende uuringud on läbi viidud postiküsitluse teel. Mitmed uuringud on viidanud, et võrreldes sellega, mis inimesed ise raporteerivad, võib nende kehamassiindeks objektiivsel mõõtmisel suurem olla. Paljud, eriti vanemad inimesed, ei pruugi oma pikkust ja kaalu täpselt teadagi. Postiküsitluses võib ka juhtuda, et väga ülekaalulised inimesed on vähem altid sellele vastama. Lisaks võib andemete erinevust selgitada ka see, et tervise arengu instituudi uuritavate rühm oli meie omaga võrreldes veidi noorem,» rääkis Eglit.

Eglit kutsus Tartu-, Viljandi- ja Põlvamaa inimesi uuringus osalema juhuvalimi alusel. Seejärel sõitis ta, mõõdulint ja muu vajalik ühes, maakondadesse, tegi analüüse ja mõõtis inimesed ise üle.

Egliti uuringus, mis viidi läbi sisekliinikus koostöös perearstide Maiu Lõhmuse, Elve Lillemäe, Merle Raidoja ja Diana Kirsiga, osalenud pool tuhat inimest on läbilõige Eesti rahvastiku soolisest ja vanuselisest struktuurist. Nende tervisenäitajaid on üldistatavad kogu elanikkonna kohta. Kunagi varem pole Eestis rasvumist ja sellega seotud tervisehädasid sellisel viisil uuritud.

Triin Eglit rõhutas, et kuigi uuring näitab, et Eestis on rasvunuid palju rohkem kui varasemalt hinnatud, on need andmed siiski võrreldavad teiste Euroopa riikide hiljuti avaldatud andmetega.

Rasvunutel palju hädasid

Ent uuringust selgus veel teisigi rasvumisega seotud negatiivseid tervisenäitajaid. Näiteks see, et 20 protsendil ehk igal viiendal eestlasel on glükoosiregulatsiooni häire. «Sealhulgas esines neist viiel protsendil paastuglükoosi häire ja kaheksal protsendil glükoositaluvuse häire. Mõlema puhul on tegemist eeldiabeediga,» ütles Eglit.

Eeldiabeeti põdevad inimesed võivad teist tüüpi diabeeti haigestumist vältida või edasi lükata, kui muudavad oma elustiili ja toitumist tervislikumaks ning võtavad kaalust alla. Värske doktoritöö, mille juhendajad olid Margus Lember ja Tarvo Rajasalu, andmetel kannatab kolmanda glükoosiregulatsiooni häire, diabeedi käes seitse protsenti eestlastest.

Veel tuli uuringust välja, et veerandil täiskasvanud eestlastel esineb metaboolne ehk ainevahetussündroom, mille risk suureneb rasvumise ja istuva eluviisi tõttu.

«Metaboolse sündroomiga inimestel on viis korda suurem risk haigestuda teist tüüpi diabeeti ja vähemalt kaks korda kõrgem südameveresoonkonna haiguste risk,» lausus Eglit.

Metaboone sündroom diagnoositakse inimesel, kellel esineb vähemalt kolm järgmisest viiest kriteeriumist: liiga suur vööümbermõõt, madal hea kolesterooli tase, kõrge vererõhk, kõrge triglütseriidide (teatud tüüpi vererasv – toim) tase ja diabeet või kõrge tühjakõhu veresuhkur.

Kõik rasvunud ei ole haiged

Kuigi rasvumise ja eelnimetatud haiguste-häirete vahel on tugev seos, ei valmista need muret kõigile rasvunutele.

Võimalik, et üks, millele need inimesed tänulikud võivad olla, on nende kõrge «hea» rasvkoe hormooni adiponek­­tiini tase. «Vastupidi teistele rasvkoes toodetavatele hormoonidele on adiponektiinil leitud kaitsev toime nii diabeedi kui ka metaboolse sündroomi suhtes,» selgitas Triin Eglit.

«Kuid erinevaid rasvkoehormoone on praeguseks avastatud ligi 200, ning meta­­bool­­sete häirete tekkel on kindlasti väga olulised ka nende omavahelised koosmõjud,» lisas ta.

Selliseid «terveid rasvunuid» on Eesti täiskasvanute seas 12 protsenti. «Nad on rasvunud ja samas metaboolselt täiesti terved. Neil ei olnud ühtegi häiret,» sõnas doktor. «Huvitav ongi see, et nende tervete rasvunute puhul sarnanes nende adiponektiini tase normaalkaaluliste isikute omaga ja oli kõrgem kui haigetel rasvunutel,» ütles Eglit.

«Samas on rasvumise puhul olulisteks terviseriskideks ka näiteks uneapnoe ja osteo­­artroos – seega on isegi meta­­boolselt tervetel rasvunutel ikkagi soovitatav püüda kehakaalu langetada,» lausus Eglit.

Triin Eglitit huvitas muu hulgas ka see, millised võivad olla adiponektiini ja meta­­boolsete riskifaktorite seoste soospetsiifilised nüansid.

Eglit leidis, et Eestis esines 20- kuni 44-aastastel meestel metaboolset sündroomi oluliselt rohkem kui sama vanadel naistel.

Kuigi Eglit leidis oma uuringus mitmeid seoseid ja kinnitusi hea rasvkoe hormooni seoste kohta erinevate meta­­boolsete riskifaktoritega, ei anna see veel vastuseid nende põh­­justele.

Tema teadustööle lisab väärtust, et kuigi maailmas on adiponektiini ja rasvunute haiguste vahelisi seoseid uuritud, ei olnud seda varem Euroopas tehtud kõrgmolekulaarkaaluga adiponektiini ja metaboolse sündroomi kohta.

«Ma ei ütle, et minu uuringu põhjal saab uue ravimi välja töötada. Antud juhul me laborikatseid ju ei teinud. Ent kindlasti on see hea lähtepunkt planeerimaks edasisi uuringuid, mis võivad selgitada ka seni leitud seoste põhjuseid ja tagajärgi,» sõnas Triin Eglit.
----------------------------------------------------

Rasvumine ja ülekaal

•    Alates 1980. aastast on kogu maailmas rasvumuse levimus peaaegu kahekordistunud.

•    2008. aastal oli  1,4 miljardit täiskasvanut (kahekümneaastast ja vanemat) ülekaalulised. Nendest 200 miljonit meest ja ligi 300 miljonit naist olid rasvunud.

•    2008. aastal olid 35 protsenti täiskasvanutest ülekaalulised ning 11 protsenti rasvunud.

•    65 protsenti maailma inimestest elavad riikides, kus ülekaal ja rasvumine tapab rohkem inimesi kui alakaalulisus.

•    2011. aasta oli maailmas rohkem kui 40 miljonit alla viieaastast ülekaalulist last.

•    Rasvumine on ennetatav.

Uurimused seostavad ülekaalu mitmesuguste teguritega:

•    Vähene kehaline koormus, sage teleri vaatamine ja arvuti kasutamine. Veel sada aastat tagasi võis inimene tarbida päevas ligi 3000 kcal, kuna tegi rasket kehalist tööd ja kulutas toiduga saadud energia ka ära. Inimese põhiainevahetuseks kulub 1500–1600 kcal päevas. Tänapäeval kulub tööealise inimese kehaliseks koormuseks keskmiselt 400–1200 kcal päevas. Päevane toiduenergia peaks seega olema tööealisel olenevalt töö ja tegevuse iseloomust 1900–2800 kcal.

•    Sagedane väljaspool kodu söömine ja kiirtoitude rohke tarbimine. Vahetevahel väljas söömine ei tekita probleeme, kuid kui see muutub sagedaseks, ei ole päevane energiatarbimine enam kontrolli all, sest on raske hinnata söödud toidu toiteväärtust.

•    Söögikordade vahele jätmine. Regulaarne toitumine on normaalse kehakaalu saavutamise ja püsimise tähtis tegur. Liiga pikad söögivahed tekitavad näljatunde.

•    Madalam haridustase. Haritumad inimesed teavad tavaliselt rohkem ka tervislikust toitumisest. Samuti on neil paremad võimalused suurema toiteväärtusega toidu ostmiseks.

•    Suurenev jõukus elanikkonna vaesemates kihtides. Kui inimesed on kaua aega pidanud püksirihma pingutama ja nende sissetulekud on nüüd kasvanud, tahavad nad kaotatud aega tagasi teha ning proovida kõike seda, millest on pidanud varem loobuma.

•    Unehäired. Uurimused on näidanud, et liiga lühike uneaeg pidurdab täiskõhutunnet tekitava hormooni leptiini eritumist ning see mõjutab ainevahetust. Seeläbi suureneb ülekaalu oht.

•    Ema ülekaal raseduse ajal ja lapse liiga suur sünnikaal. Mõlemad suurendavad riski, et laps muutub ülekaaluliseks.

•    Geneetiline eelsoodumus. Söögiisu ja metabolismi kontrollivad mitmesugused geenid ja väga harva on nende kombinatsioon selline, mis soodustab ülekaalu ja rasvumist. Enamikel juhtudel on ülekaaluliste vanemate laste suur kehakaal seotud ikkagi koduste toitumisharjumustega.

Allikas: toitumine.ee, Eesti tervise arengu instituut