Tartus käisid koos olümpiaadide tähed

Eva-Maria Tõnson Hugo Treffneri gümnaasiumi 10. klassi õpilane. Sai eelmisel aastal Luksemburgis loodusteaduste olümpiaadil võistkondliku kuldmedali, eelmistest aastatest samas aines hõbe- ja pronksmedali. Aasta õpilane 2013. Foto: Kristjan Teedema

Eile oli rahvusvaheline talentide päev, kui üle Euroopa pöörati tähelepanu just kõige andekamatele. Tartus Toomel tänati sel puhul rahvusvahelistel olümpiaadidel käinud teaduskooli õpilasi ja nende juhendajaid.

Teaduskooli direktor Viire Sepp ütles, et möödunud olümpiaadiaasta oli Eestile tavapäraselt väga edukas. Erilise rosinana tõi ta aga välja Tallinna poiste Kolumbiast saadud matemaatika pronksmedalid – selles aines pole medaleid Eestisse tulnud juba 2002. aastast.

«Matemaatikas on konkurents kõige tugevam ja seal on võib-olla see määramatus, missugused ülesanded võivad tulla, kõige suurem. Seal medalit saada on kõige keerulisem. See, et kaks Eesti õpilast sealt pronksmedalid said, on ikka väga hea tulemus,» rääkis Sepp.

Eelmisel aastal käisid Eesti õpilased 15 rahvusvahelisel olümpiaadil, medaleid toodi sealt koju 37.

Välismaal oodatakse

Eilsel üritusel tänas õpilasi TÜ teadusprorektor Marco Kirm, kuulati ettekandeid õppimisest, Skype’i asutaja Jaan Tallinna stipendiumi toel Austraalias ettevõtlus- ja intellektuaalkeskuse CFAR seminaril käinud tudengid jagasid oma kogemusi ja päeva lõpetas vestlusring selle üle, millist kooli vajavad andekad õpilased.

Kohale oli kutsutud 45 noort ja 30 juhendajat, mitu noort oli aga puudu seetõttu, et õpivad välismaal. Näiteks on eelmisel aastal veel Eesti võistkondadesse kuulunud abituriendid läinud õppima Massachusettsi tehnoloogiainstituuti, Yale’i ja Cambridge’i ülikooli ning Londoni Imperial Col­lege’isse.

«Me muidugi loodame, et nad tulevad Tartusse, aga selge on see, et rahvusvahelisest olümpiaadist osavõtt nii või teisiti avab uksed maailma tippülikoolidesse,» ütles Sepp.

Mida nad arvavad?

Tartu Postimees kutsus kümnete andekate hulgast kolm noort – Treffneri gümnaasiumi 10. klassi neiu Eva Tõnsoni, Tallinna reaalkooli 12. klassi noormehe Uku-Kaspar Uustalu ja Tartu ülikooli kolmanda kursuse füüsikatudengi Kristian Kupparti – oma toimetusse, et uurida, kuidas nemad ennast meie haridussüsteemis tunnevad ja mida sellest arvavad.


Eva-Maria Tõnson

Hugo Treffneri gümnaasiumi 10. klassi õpilane.

Sai eelmisel aastal Luksemburgis loodusteaduste olümpiaadil võistkondliku kuldmedali, eelmistest aastatest samas aines hõbe- ja pronksmedali.

Aasta õpilane 2013.

Mis teeb kooli sinu jaoks põnevaks?

Tundides peab hästi huvitav olema ja see, et tund on huvitav, ei tähenda alati seda, et peavad olema mingid uued teadmised. Mul on endal ka tunnis põnev olla, kui on mõni asi, mida olen õppinud, aga õpetaja räägib sellest hoopis teisest vaatenurgast. Tundides on vaja olla, et just sellist tervikpilti näha.

Sa ei arva, et võiks olla koduõpe, et aines, kus oled väga tugev, käid kohal ainult kord nädalas?

Ei, just sellepärast, et õpetajad teevad ained väga huvitavaks. Selliseid õpikupõhiseid tunde näiteks ei olegi enam, et lahendaksime töövihikust ülesandeid.

Kas sa tunned, et kool, kus sa praegu õpid, on andekale õpilasele hea keskkond?

On küll, aga ma arvan, et mu eelmine kool oli ka hea (Eva-Maria õppis varem Veeriku koolis – toim). Mulle meeldib praeguse kooli juures, et tunnid on 75 minutit pikad ja on perioodsüsteem. Põhikooli ülemises astmes võiks ka see olla.

Miks see hea on?

See aitab keskenduda just ühele asjale. Päevas on küll kaheksa tundi, aga õppeaineid, millele keskenduda, on palju vähem ja see ei ole nii koormav. Ei pea pidevalt ümber lülituma.

Sa oled aastaid olümpiaadideks valmistudes õppinud ette asju, mida teised veel ei tea. Kas sul tuleb sageli ette, et tunnis pole midagi teha?

Ma ise küll ei tunne nii. Mulle vahel just meeldib, et ma olen õppinud neid asju ette, kui mul muid kõrvalteadmisi ei olnud. Siis selleks ajaks olen ma need saanud ja näen seda teemat hoopis teisiti. Kui vahel juhtubki, et ei ole midagi teha, siis on teaduskooli vihikud kotis kaasas ja saab sealt ülesandeid lahendada.

Mida sa olümpiaadidelt saad?

See on võimalus ennast proovile panna ja need õppeained on ka minu jaoks huvitavad. Praeguseks on juba motivaatoriks ka võimalus minna rahvusvahelistele võistlustele ja maailma näha.

Kui palju teaduskool on sind toetanud ja aidanud?

Praegu osalen ma seal kolmel kursusel ja vahepeal tunnengi, et see ongi ainuke järjepidev asi, mida ma teen olümpiaadideks valmistumiseks. Vahel lihtsalt ei ole aega, et iseseisvalt ülesandeid lahendada, aga kui kursuse tähtaeg on paigas, siis saab midagi tehtud.


Uku-Kaspar Uustalu

Tallinna reaalkooli 12. klassi õpilane.

Sai eelmisel aastal Jaapanis geograafia olümpiaadil hõbemedali, varasematel aastatel saanud loodusteadustes kuld-, hõbe- ja pronksmedali.

Kui palju mõjutab õpetaja andeka õpilase huvi?

Minu jaoks on õpetajal väga suur roll. Geograafiaõpetaja oli mul väga tore, kahjuks geograafia lõppes nüüd 11. klassis ära. Kui ma esimest korda olümpiaadile läksin, olin ma väga ebakindel ja geograafiaõpetaja ikka julgustas ja aitas mind. Algul andis ta ise mulle igasuguseid materjale, nüüd hüppan ise ta klassi sisse, et on tal mõnda head õpikut anda.

Millistel õpilastel on olümpiaadidel osalemisest kasu?

See on kahe otsaga asi. Mõned on sellised, et kui nad osalevad olümpiaadil ja ei saa esimeste hulka, vaid jäävad kuhugi tahapoole, siis nad leiavad, et see aine ei sobi neile, ja ei osale enam. Sellistele  olümpiaadid ei sobi.

Pigem sellistele võistlushimulistele, kes ei solvu, kui nad ei pääse tippu, vaid keda just inspireerib see, et praegu läks mul halvasti, järgmine kord õpin rohkem.

Olümpiaadidel on hea ka see, et saab kohtuda omasugustega, kellele meeldib  olümpiaadindus ja kes õpivad sellepärast, et nad tahavad, mitte seepärast, et seadus käsib. Tekivad väga tugevad sõpruskonnad, ka rahvusvahelised, kuigi need sidemed kipuvad ajaga hääbuma.

Kui raske on Eestis üldse leida omavanuseid samade huvidega noori?

Rahva vähesus aitab tegelikult kaasa. Kõikidel olümpiaadidel – vahet pole, kas see on matemaatika, füüsika, bioloogia või keemia – on tavaliselt samad inimesed. Kui näed neid iga kord, hakkad nendega lõpuks rääkima.

Kas tundides käimine peaks olema kohustuslik?

See peaks olema õpetaja otsustada, mitte õpilase. Mõned targemad kipuvad end üle hindama, nad leiavad, et ei pea kohal käima, ja jäävad lõpuks maha, sest õpetaja on tunnis käsitlenud midagi, millest nad pole kuulnudki.

Oleks tore, kui õpetajad näevad, kui keegi igavleb, ning annavad lisamaterjali või ütlevad, et sellel nädalal räägime neist asjadest ja kui sa neid tead, ei pea sa tulema.

Kui olulised on sama võimekad klassikaaslased?

Praegu olen oma koolis märganud, et igasse klassi jagatakse need olümpiaadiinimesed ühtlaselt, aga ma arvan, et see on vale. Nad tuleks panna ühte klassi, siis on neil omavahel konkurents, nad hoiavad üksteist tegevuses.

Praegu on nii, et kiiremad jõuavad varem valmis ja neil on igav ning need, kes ei jõua nii kiiresti, tunnevad, et nad on halvemad. Sama võimekusega inimesed tuleks panna samasse klassi.


Kristian Kuppart

TÜ 3. kursuse füüsikatudeng.

Sai 2011 Tais füüsikaolümpiaadil pronksmedali.

Jaan Tallinna stipendiumi stipendiaat.

Milline on hea kool andekale õpilasele?

Hea kool on minu arvates see, mis on valmis nägema, et õpilasele on vaja anda mingisugust lisamotivaatorit või lisatööd selleks, et tal igav ei oleks, selleks, et ta saaks end arendada nii palju kui võimalik. Kindlasti tähendab see ka häid õpetajaid ja nendega on probleem, kust neid võtta, just pealekasvu mõttes.

Kindlasti saab kool midagi ära teha, kui ongi selline poliitika, et toetame andekaid õpilasi.

Kas tundides käimine peaks olema kohustuslik?

Võiks olla küll, sest kõik ei ole võimelised ennast piisavalt motiveerima, et kodus iseseisvalt tööd teha. Kuid mõni kindlasti on ja see peab olema siis hästi korraldatud. Ei tohi olla nii, et õpilasel on täiesti vabad käed, et «õpi siis midagi». Aga kui õpetaja annab kindlad teemad, mis on vaja kindlateks kuupäevadeks läbida, ja ta usaldab õpilast, siis võiks see töötada küll.

Kui oluline on andeka õpilase arengu jaoks see, et tal oleksid teised sama võimekad õpilased kõrval?

See aitab päris palju. Neid hästi andekaid ja motiveeritud õpilasi ei pea olema terve klassitäis, aga kindlasti tuleb kasuks, kui on keegi, kes on samal tasemel, kellega on võimalik mõtteid vahetada ja koos asju teha. Mul oli gümnaasiumis hea sõber, kellega saime alati füüsikast rääkida, ja ka ülikoolis on mul inimesed, kellega sain tuttavaks olümpiaadide kaudu ja kellega olen alati saanud asju arutada.

Mida olümpiaadidel käimine sulle andis?

See andis mulle konkreetse eesmärgi, mille nimel õppida. Keskkoolis, eriti alguses, ei mõelda selle peale, et ma õpin selleks, et millalgi kümne aasta pärast tegeleda sellega, mida tahan teha. Motiveerida aitab see, kui on väga konkreetne eesmärk: õpin hästi selleks, et mul läheks kolme kuu pärast olümpiaadil hästi.

Aga mis siis peaks tavaõpilasel, kes olümpiaadidel ei käi, olema see motivatsioon?

Kui õpetaja suudab luua sellise keskkonna, et kontrolltööd on miski, mille nimel pingutada, on see suurepärane. Sageli see niimoodi ei ole.

Tavaõpilastel, kes loodusteadustest väga ei huvitu, ongi raske ennast õppima motiveerida, sest nad ei näe seost päriseluga. Isegi humanitaarklassi õpilastele, kelle puhul on teada, et nad ei lähe füüsikat õppima, õpetatakse ikkagi 17. sajandi füüsikat valemite kujul. Kui nad tahavad teada, mis on see tänapäeva põnev füüsika, jääb sageli vajaka.

Keskkoolis võiks olla juba diferentseeritud, et õpetada natuke erinevalt neid, kes lähevad õppima reaalaineid, ja neid, kes ei lähe.