Heljo Pikhof: karjapoisipõli ohutumaks

Heljo Pikhof

FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Lapsed ja noored on meil naksid, kipuvad tööle. Miks ka mitte? Paljudes peredes on ju kitsas käes. Või ei jagu raha nooruki kasvavate soovide rahuldamiseks. Või teeb omaenese teenitud raha olemise mõnusamaks. Või on hea hankida töökogemusi – kas või peatse CV tarvis.

Tore on, et meil leidub tööandjaid, kes noortele inimestele tööd pakuvad. Konks on vaid selles, et töö peab olema alaealisele kontimööda, tema õigused peavad olema kaitstud.

Range reeglistik lastetööle

Olemas on ridamisi rahvusvahelisi leppeid ja direktiive, mis kehtestavad laste ja noorte tööle erinõuded. Eesmärk on neil üks: kaitsta alaealisi nende tööst tulenevate füüsiliste ja moraalsete ohtude eest. (Sellega tegeleb näiteks Euroopa sotsiaalharta seitsmes artikkel ja konkretiseerib Euroopa Nõukogu direktiiv aastast 1994.)

Eesti riik on laste ja noorte töötamisega seotud nõuded-kohustused reguleerinud peamiselt töölepingu seaduse ning töötervishoiu ja tööohutuse seadusega.

Neist tulenevalt on valitsuse määrustega kehtestatud üksikasjalikud töökeskkonna ohutegurid, mille puhul on alaealiste töö keelatud, ja tööde loetelu, mis neile on keelatud. Samuti on määratletud alaealistele lubatud kerged tööd.

Et alla 18-aastane inimene üldse tööle tohiks asuda, selleks peab tal olema lapsevanema või muu seadusliku esindaja kirjalik nõusolek. Noorema kui 15-aastase puhul on lisaks nõutav ka tööinspektori kooskõlastus või luba.

Tööandja on see, kes esitab tööinspektsiooni kohalikule asutusele vastava taotluse, et tööinspektor saaks uurida, kas alaealisele pakutav töö on kõigiti kooskõlas vastavate seaduste ja määruste nõuetega ning kas nooruk ise üldse tahab seda tööd teha.

Taotlusi lubada alaealisi tööle esitatakse tööinspektsioonile aasta-aastalt aina rohkem. Peamiselt taotlevad tööluba kohalikud omavalitsused ja õpilasmalevad, harvemini erasektori tööandjad.

Nii näiteks andsid tööinspektorid mullu nõusoleku 1812 töölepingu sõlmimiseks 7–14-aastaste lastega. Muidugi mõista on tööliigid-tingimused, töötunnid jne omakorda üsnagi erinevad näiteks 7- ja 14-aastase puhul – kõik see on seadustes-määrustes üksipulgi lahti kirjutatud.

Uisapäisa siiski töötamiseks lube ei jagata: keeldumisi oli, jällegi mullusel näitel, ligi poolteistsada. Põhjusi on mitmeid. Kõige noorematele, kuni 12-aastastele, ei peeta veel kohaseks isegi heakorratöid – näiteks prahi riisumist mõisapargis –, vaid ainult kergemaid tööotsi kultuuri-, kunsti-, spordi- või reklaamitegevuses. Ei öeldigi mitmele omavalitsusele, kes plaanisid lapsi rakendada just heakorratöödel.

13–14-aastastel aga keelati õpilasmalevas töötada tanklas, sest kaup, mida teenindusjaamades välja panna, hõlmanuks ka alkoholi- ja tubakatooteid, koristamine jaama sees ja väljas kätkenuks palju riskitegureid (liiklus, heitgaasid, kütuseaurud, plahvatuse oht, võimalus end vigastada klaasikildude või süstlanõeltega jne).

Sõnaga, et tööülesanded oleksid alaealise vaimsete ja füüsiliste võimete kohased ega ohustaks tema tervist ja kõlblust, ei takistaks sotsiaalset arengut ega hariduse omandamist, on lisaks lubatud töödele sätestatud iga vanuserühma töötunnid, puhkeaeg ja puhkepäevad, keelatud on ületunnid ja õhtune töö (mõne erandiga, kui laps teeb näiteks teatrietenduses kaasa), öötööst rääkimata.

Koolikohuslasest alaealine ei tohi koolivaheajastki rohkem kui pool aega tööd teha – millalgi peab laps ju puhkama ka.

Tööinspektsiooni üks põhiülesandeid on teha järelevalvet selle üle, et tööle, ka alaealiste tööle, esitatavad nõuded oleksid täidetud.

Inspektori lühikesed käed

Ometi, kõik need üksikasjalised ettekirjutused on siduvad vaid juhul, kui inimene töötab töölepingu alusel. Kuri on karjas siis, kui alaealine on tööle võetud mitte töölepinguga, vaid mõne muu kokkuleppe alusel. Jutt käib eeskätt võlaõiguslikust lepingust (töövõtuleping, käsundusleping) ja ka vabatahtlikust tööst.

Jah, ka võlaõigusliku lepingu sõlmimiseks alaealisega läheb tarvis lapsevanema või hooldaja nõusolekut. Ent kui paljud täisinimestestki mõistavad noid juriidilisi nüansse, teavad une pealt võlaõigusliku lepinguga töötamise riske?

Aga just sellise lepingu alusel tööd tegevast lapsest võib saada tööalase ekspluateerimise ohver: ta võib teha 8–12-tunniseid tööpäevi ja jääda ilma mitmetest sotsiaalsetest tagatistest, näiteks õigusest puhkusele või töö tasustamisest vähemasti alammääras. Ja paraku on alaealiste peal järjest enam hakatud sellist «kokkuhoiuvõtet» kasutama.

Võlaõigusliku töösuhte puhul ei saa ka tööinspektsioon sekkuda, et peatada näiteks sellise töö tegemine, mis alaealisele on keelatud. Tööinspektori käed jäävad lühikeseks, kui leping kannab eksitavat pealkirja «Töövõtuleping» – isegi kui tegemist on üsna tüüpilise töölepinguga (töötaja teeb teisele isikule tasu eest tööd ja on tööandjaga alluvusvahekorras).

Võimude lahususe põhimõte ei anna täitevvõimu teostavale inspektorile voli järelevalve käigus töölepingulist suhet tuvastada ehk nimetada asju õigete nimedega. Selline pädevus on üksnes töövaidlusorganil, seega kohtul ja töövaidluskomisjonil.

Nõnda on tööinspektsioon pidanud lõpetama menetlused ettevõtete vastu, kes on alaealistega sõlminud käsunduslepingud erootilise massaaži salongi reklaamlehtede jagamiseks või töövõtulepingud algkoolilastega, kes müüvad suvel varavalgest hilisõhtuni tänaval ajalehti.

Sestap tuleb seadusi muuta nii, et edaspidi saaks alaealist tööle võtta üksnes töölepingu seaduse alusel. See laseks nõuda ja kontrollida laste- ja noortekohaseid töötingimusi.

Karjapoiss – praegustes oludes siis lehepoiss või malevlane – olgu kuningas!

Tagasi üles