Mujalt Eestist pärit sugulaste või sõpradega vesteldes kerkib lõpuks ikka küsimus: aga mida teil seal Tartus nii väga teha on? Küsimus, mida me oleme oodanud, kuid mis sellest hoolimata võtab meid kokutama.
Risto Mets: pikka iga lavajuubilar Lottele!
Kiiresti meenuvad suvised jalutuskäigud Toomemäel ja Emajõe ääres. Ülikooli peahoone, arvukad skulptuurid, kohvikud ja botaanikaaed. Suvel saab Emajõel Pegasusega sõita ja ... ja ongi mõttelõng katkenud.
Ei ole praegu kesksuvi, vaid hilistalv. Kõledal jõekaldal jalutuskäigu asemel istuks parema meelega kusagil soojas. Aura ja Ahhaa. Need on soojad kohad. Midagi siiski on. Häbisse ei jää.
Ometi tunneme, et me polnud selleks küsimuseks valmis. Isekeskis anname endale lausa lubaduse end kohalike valikutega paremini kurssi viia, sest võimalusi vaba aega veeta peaks Tartu-suuruses linnas jaguma ju ohtralt. Jagubki. Spordivõistlused, näitused, avalikud loengud, muuseumid, ööklubid ja mängumaad. Vaadakem üle kasvõi kinokavad või teatrite repertuaar.
Aga tõesti, teater. Mida mängib täna õhtul näiteks Vanemuine?
«Detektiiv Lottet». Suurepärane valik kõigile, kel on lapsed. Teatri enda lavastus koos originaalmuusika ja tuntud näitlejatega.
Vanemuine mängib täna seda muusikali sajandat korda. See on ilus arv, leidis ka tüki lavastaja Ain Mäeots, kelle sõnul otsustab mängukordade arvu publiku huvi. Sada mängukorda suurel laval on tema sõnul Eesti teatripubliku hulka arvestades erand ja haruldus. «Olen selle eest publikule väga tänulik,» lausus Mäeots.
Sellest sajast korrast neli olen koos lastega etendust vaadanud minagi. Lapsed on näinud seda vähemalt viis-kuus korda. Ometi meenub teatrisseminekut arutades lastele taas, et pole enam ammu Lottet näinud.
Ma ei pea end kindlasti teatriasjatundjaks. Näitlejate professionaalsust hindan üksnes selle järgi, kas nende töö haarab mind kaasa või mitte. «Detektiiv Lotte» teeb seda. Mis sellest, et ma pole kaugeltki see inimene, kellele on üks lastemuusikal mõeldud. Mäeots tunnistas, et tegelikult püüdsidki lavastuse loojad ehitada muusikali üles nii, et see pakuks kõigile midagi. See töötab! Lotte mõjub kui õhtune jalutuskäik värskes õhus – päevamured kaovad peast ning meeleolu läheb reipaks.
Lottest on saanud kasvava põlvkonna jaoks väga mõjukas muinasjututegelane. Vähemalt sama populaarne kui Pipi Pikksukk Rootsis, muumid Soomes või trollid Norras. Selle on hästi ära tabanud ka kõikvõimalikud turundusinimesed ning Lotte pilt šokolaadil, küpsisepakil või mobiiltelefonil toob pangakontole korraliku käibe.
Tõsi, samamoodi omaaegse Estonias mängitud Pipiga, keda kehastas Katrin Karisma, on ka Vanemuises Gerli Padari mängitav Lotte pidanud vahepeal mängukavast puhkust võtma. Publiku hulk on Eestis lihtsalt liiga väike. Sünnivad aga uued lapsed ning muinasjututegelastel on põhjust taas rambivalgusesse astuda.
Niisiis, kui keegi küsib taas, et mida seal Tartus teha, võib julgelt vastata: võta lapsed kaasa ja mine Lottet vaatama! Oma ja eestimaist.