Vambola Paavo: halloo, takso!

Vambola Paavo . Foto: .

Taksoeeskiri ütleb: taksojuht peab teenindama klienti tehniliselt korras sõidukiga ning nõudmisel esitama talle printeril väljastatud arve. Esimese poolega on enamasti küll korras, kuid arve saamisega on vahel keerulisem lugu.

Üks mu tuttav soovis hiljuti sõita kesklinnast Ihastesse. Valis peatuses välja sohvri ja andis soovist teada. Juht oli viks ja viisakas mees ning teatas: kui te tšekki ei soovi, teeme teise hinna – sõidame kuus krooni kilomeeter. Löödi käed.

Otsustasin ise ka katsetada. Kaubahalli ja kaubamaja vahelises peatuses andsin oma sõidusoovist teada. Kui jutt jõudis tšekini, küsiti otse, mis eksperimenti siin korraldatakse.

Teadke oma õigusi

Mõni aeg hiljem tuli ühelt õhtuselt ürituselt koju sõita. Valisin takso ja asusin «sooritama eksperimenti». Juht, kellele panustasin, oli jutukas mees.

Kui koduukse ees arve maksmiseks läks, küsisin ka paberit. Muidu viks mees sattus segadusse ja otsis pabistades selgitusi: näe, printer jukerdab, keegi pole ammu tšekki soovinud, tea, kas õnnestubki midagi välja printida. Käsi liikus hämaras salongis kusagile rooli alla, midagi krutiti ja sätiti, ning etskae – ponnistus kandis vilja, lõpuks tšekk tuligi.

Järgmisel päeval näitasin seda asjatundjale, kes vangutas pead ning kinnitas, et susservusser värk.

Paaril järgmisel sõidul sattusid juhid tšekisoovist kuuldes veidi kimbatusse, ent kinnitasid kindlalt: kui ikka vaja, siis saab alati.

Kõne linnavalitsuse linnamajanduse osakonna liikluskorralduse spetsialistile Madis Oonale tõi kindlust ja selgust. Paljud taksokasutajad ilmselt ei tea praeguseni, et kui juhil pole võimalik nõudmise peale tšekki väljastada, on õigus arve maksmisest keelduda. Ei aita isegi politsei kutsumine. Õigus on kindlalt kliendi poolel.

«Taksojuhil on kohustus anda inimesele prinditud, mitte käsitsi kirjutatud tšekk. Kui seda võimalust pole, on kliendil õigus arve tasumisest keelduda. Rikkis taksomeetriga ei tohi teenindada ja see hõlmab ka printerit,» kommenteeris Oona.

Riias käinutele on silma jäänud pilkupüüdvad punased ja rohelised taksod. Esimesed kuuluvad Reval Hotel Latviale ja teised lennufirmale Air Baltic. Viimased on kõva sõna. Lennujaamast kesklinna saamisega pole muret ja kui latte taskus pole, saab rohelistes taksodes maksta pangakaardiga. Teenindamine on viisakas ning tariif samuti taskukohane. Juhtidel on seljas kena vorm.

Arenguruumi küllaga

Kas Tartuski võiks midagi seesugust olla? Käik Tartu Taksopargi juhi Kuno Kogeri juurde süstib optimismi.  

«Meie esimene uue värvilahendusega auto peaks juba tänavapildis olema ja neid tuleb suve jooksul paarikümne ringis juurde. Tahame enamiku masinaid teistest selgelt eristada. Olgu meie tariif pisut kõrgem, eesmärk on kokkuvõttes kindluse ja kvaliteedi pakkumine. Tahame oma taksodele paigaldada ka makseterminalid, et kliendil oleks võimalus tasuda pangakaardiga,» rääkis Koger.  

Praegu on kaarditerminaliga varustatud alla 20 protsendi autodest.

Tartu Taksopark tahab Riia eeskujul oma juhidki vormi riietada, mehed peaksid uudse rõivastuse kätte saama lähiajal.

Tartu rahvusvahelise õhuvärava kaudu tuleb meie kodulinna mitut masti persoone, kes konverentsile, kes loengut pidama. Kõigil pole kohe taskus kroone ja lennujaamas puudub ka valuutavahetuse võimalus. Taksojuhid, kellega sellel teemal vestlesin, kinnitasid, et ükski sõit pole jäänud tegemata ning klient teenindamata. Vastu võetakse nii eurosid, latte kui ka Rootsi kroone.

Paar aastat tagasi jäid Barcelonas pimedal ajal silma taksode eri värvi tuled. Kollane informeeris sellest, et kehtib öötariif; kui silmake ei põlenud, võisid julgesti sisse istuda ning tasuda odavama päevase taksi järgi.

Üle kuue euro ei maksnud hiigellinnas ükski sõit. Takso oli odav ja kõik autod pidevalt käigus. Barcelona on maailmas üks parima taksokorraldusega linnu: igas autos olid kaardimakseautomaadid ja tšekki polnud vaja küsidagi, see anti kohe pärast sõidu lõppemist.

Ka turistiparadiis Rhodos on teinud taksonduse arendamisel tõsist tööd. Seal sõidetakse fikseeritud hindadega.

Turistidele on hotellitoas infomapi vahel kirjas, kui palju tuleb tasuda erinevate vahemaade eest. Kõik peab paika ja mingit ülemaksmist pole. Pärnu-suuruses Rhodose linnas kehtib kindel taks – neli eurot. Pole vahet, kas sõidetakse mõnisada meetrit või mitu kilomeetrit.
Värvid ja tuled

Meil on, mille poole püüelda.

Tartus on käigus umbes 450 taksot. Seda on selgelt palju ja kõigile juhtidele ei jagu tööd. Probleeme oleks vähem, kui linnas tegutseks kolm-neli taksofirmat ja kõik sõidukid oleksid tänavapildis ühte värvi nagu paljudes Euroopa riikides, ainult firmade logod võiksid uksel ja plafoonil teada anda, missuguse firma sõidukiga on tegemist.

Paarkümmend aastat tagasi põlesid meiegi taksode katustel pimedal ajal plafoonid. Praegu enam mitte, kuigi need on teenuse osutajale praegugi kohustuslikud. Millegipärast ei lülitata plafoone sisse.  

Kui pimedal ajal tänavanurgal hääletada, siis eemalt ei saagi aru, kas auto on hõivatud või vaba. Võid kätega vehkida nagu tumm leilis. Kui auto on viimaks taksopüüdjaga kohakuti, siis selgub, et klient juba istub sees. Kas on palju tahetud, et linn teeks vedajale triibulise plafooni sisselülitamise kohustuslikuks?

Liiast pole ka esiklaasi nurka väikese tulukese paigaldamine: roheline annaks teada, et sõiduk on vaba ning klient võib peatumismärguande anda.

Kollase (öötariif) ja punase lambikese lisamine võib olla kaugem tulevik.

Polegi palju tahetud?