Tartu ja selle ümbruse taimestiku erakordses liigirikkuses pole tegelikult midagi uut. Juba Peter von Glehn nimetas oma 1860. aastal ilmunud kandidaaditöös «Flora der Umgebung Dorpats» («Tartu ümbruse floora») kõiki praegu siin leiduvaid kaitsealuseid taimeliike.
Harulduste leiukohtadena korduvad Ratshof (Raadi), Annenhof (Annemõis), Quistenthal (Kvissentali), Techelfer (Tähtvere), Jama (Jaamamõis), Ropkoy (Ropka mõis), Marienhof (Maarjamõisa), Karlowa (Karlova mõis), aga ka Dom (Toomemägi).
Näiteks praegu rangeimasse kaitsekategooriasse kuuluva pehme koeratubaka kohta märgib Glehn: «Raadi, Jaama ja Annemõisa ümbruses suurtes hulkades.»
Taimed ei püsi paigal
Tänapäeval opereerivad looduskaitsjad vähem kohanimedega ja rohkem GPS-koordinaatidega – taimede kasvukohti kaardistatakse täpsusega, millest von Glehn poleks osanud undki näha. See töö ei saa kunagi valmis.
Keegi ei suuda kõiki võimalikke kasvukohti meeterhaaval läbi otsida – ja kui korra suudakski, ei piisaks sellest, kuna mõni liik on nähtav kevadel, mõni sügisel ja mõni elab vahetevahel mitu aastat maa-alust varielu, ilma et pungagi välja pistaks.
Teiseks ei püsi taimed tõesti alati samas kohas ega samal arvul: paljuneda ja levida püüavad ka haruldused. Nii leitakse varasemate leiukohtade kontrollimisel üsna sageli ka «üle piiri» levinud või varem märkamata jäänud isendeid.
Enamasti on raske tõestada, kummal põhjusel tekkis «uus» leiukoht. Kuid vanu kaarte vaadates joonistub välja muster: harulduste leiukohad püsivad eeskätt seal, kus maakasutuses pole toimunud järske muutusi: pole ehitatud, lammutatud, täidetud, kaevandatud, küntud, väetatud, metsastatud. Enamikku praegusi kasvukohti saab siduda tuumikaladega, kus nende liikide järjepidevus võib olla kestnud sajandeid.
Suurem osa Glehni-aegseid suvitusmõisate ümbrusi on praeguseks täis ehitatud või võsastunud. Siiski on siin-seal säilinud endisaegse taimkatte fragmente, kus ka tundlikumad liigid on püsima jäänud.
Õieehtes niit Raadil
Vajadus avaraid luhtasid looduslikuna säilitada on vast enamikule tartlastele mõistetav. Aga Tartu kõige huvitavamad taimed kasvavad pigem märksa tagasihoidlikumates paikades: kinnikasvavatel heinamaadel, niisketes pajuvõsades, kraavikallastel, mõne ammuse kruusaaugu nõlval. 14. märtsi artikli juurest kaarti vaadates võis tubli linnakodanik mõnd kohta ära tundes pahaselt mühatada: nüüd võtavad selle inetu võpsiku kaitse alla, enam pole lootustki, et see korda tehtaks!
Ometi on pigem vastupidi. Tartu kandi väärtuslikemad taimeliigid ei ole pärit ürglaante hämarusest. Nad kõik vajavad enamal või vähemal määral avarust ja valgust. Loodavatel kaitsealadel tuleb hukka läinud niite taastada ja hooldada, muidu pole haruldastel niidutaimedel kaitsest hoolimata erilisi tulevikuperspektiive.
Tartlastel pole vaja läänerannikule sõita, et liigirikkas õieehtes niitu kaeda – selleks piisab vaid väikesest jalutuskäigust näiteks Raadile. Hästi hooldatud pärandmaastiku nautimiseks pole sugugi tarvis loodusteaduslikku eriharidust.
Kohalike loodusväärtuste tutvustamist linnaelanikele ja -külalistele tuleks kindlasti edendada. Taimeturismgi pole nii kitsas nišiharrastus, kui esmapilgul tundub.
Eesti ilmselt kuulsaimal niidul – Laelatu puisniidul Virtsu lähedal – käib igal aastal nii palju taimehuvilisi, et nad kipuvad tallamisega õrnemaid liike ohustama. Paljud neist on pärit Põhjamaadest, aga viimasel ajal on loodusturismifirmad ka kohalikele taimeretki pakkuma hakanud. Pealegi on Tartu ülikoolides tugevad taimeteadlaste koolkonnad, kes sageli võtavad vastu välismaa botaanikuid, korraldavad õppekäike tudengitele jne.
Ruumi mõlemale
Aga ikkagi võib küsida, miks peab loodust kaitsma linnas? Miks mitte teha seda mõnes rahulikumas kohas arendajate plaanidest eemal?
Kolme I kaitsekategooria liigi (ahtalehine kareputk, mägi-piimputk, pehme koeratubakas) puhul on vastus väga lihtne. Nende levilad Eestis piirduvadki vaid Tartu ja selle ümbrusega. Kui kaotame kasvukohad linna piires, on see nendele populatsioonidele tõsine hoop. Kui kaotame nad ka Tartu lähivaldadest, on nad Eesti jaoks välja surnud ja võib üsna kindel olla, et omal jõul nad tagasi ei tule.
Tegelikult jätkub ruumi nii linna arenguks kui taimede eluks, kompromissid on võimalikud. Aga heast teooriast hea praktikani jõudmine algab suhtumisest.
Lähtekoht, et kaitsealuste taimede leiukohad keeravad ehitusplaanid kihva – olgu või naljaga pooleks – on suhtumise kujundamiseks igapidi halb. Taimed ise ei keera midagi kihva, nemad lihtsalt kasvavad seal, kus see neil õnnestub – enamasti seal, kus nad on alati kasvanud.
Asjaolu, mis on Tartus üht-teist tõesti kihva keeranud, on suhtumine: kõigepealt projekteerime, siis vaatame, kas sinna ehitada ka saab. Oleme nõus Indrek Rannikuga, et Tartus on ehituseks sobivaid, looduskaitseliselt ebaolulisi piirkondi aastakümneteks.
Teine probleem on see, et kavandatud kaitsealade moodustamine on jäänud pikalt venima ja vajalikud taastamis-hooldustööd siiani tegemata.
Mõned alad on arutluse all olnud viis aastat või rohkemgi. Kui haruldaste liikide tuumikalad oleksid hästi kaitstud ja heas seisundis, saaksid looduskaitsjad märksa kergema südamega kompromissile minna, kui mõni taim kellegi ehitusplatsil juhtub tärkama. Kui piirid ja kaitse-eeskirjad saavad kinnitatud, peaks see olema kergendus ka arendajatele – vähemalt saab selgemaks, mida võib ja mida mitte.
Kavandatavatel kaitsealadel pole tegu mõne kaitsealuse taimega, vaid nii liike kui ka isendeid on rohkesti. Üksik esimese kategooria kaitsealune taim kraavikaldal või võsaservas ei pruugi takistada ehitamist – selliseid püsivalt asualalt välja rännanud taimi tuleb ikka ette, eriti lühiealistel või vaid kord elus õitsevatel liikidel, mis peavad panustama arvukasse järglaskonda.
Kui seal, kus taim tärkama juhtub, pole piisavalt suurt ja head kasvupaika, on üksikisendi iga hinna eest säilitamine perspektiivitu. Kaitse alla on kavas võtta harulduste poolest rikkad piirkonnad, kus kaitstakse eeskätt kasvukohta, mitte üksiktaimi.
Uhke taimede üle
Ülemöödunud suvel leidsime pehme koeratubaka kogumiku Tartu piiri taga ühe eramu aias, kuhu see oli sattunud lähedalt toodud pinnasega. Taimed tunnevad end hästi, peremees näitab nüüd taimi uhkusega oma külalistele ega tunne end kuidagi ahistatuna. Igatahes on võimalik haruldusel ja maaomanikul sõbralikult läbi saada – üks ei kahjusta teist.
Ühes oleme ilmselt kõik samal meelel: hooldamata, võsastunud lamminiidud on koledad vaadata ja sobimatud nii haruldastele taimedele kui ka lindudele.
Luha niitmist, aga miks mitte karjatamist Pärnu linnalehmade projekti eeskujul peab kindlasti jätkama. Pärnu rannaniidul söövad veisekarjad tekitasid algul vastuseisu ja hirme, kuid praeguseks on neist saanud linna üks suviseid vaatamisväärsusi.