Ämmaemand tuleb koju nõu andma

Naistekliiniku perepalati voodil istuvad Marian ja Rain Värton koos tütre Kaisaga. Vasakul ämmaemand Margit Luiga, kes teeb ka koduvisiite, ning paremal vanemämmaemand Sirje Kõvermägi. Foto: Kristjan Teedema

Marian ja Rain Värton ootasid eile oma kolmepäevase tütrega naistekliiniku perepalatis kojumineku luba. Ema Marian oli üsna veendunud selles, et kui nad on juba kodus, kulub ämmaemanda nõu ikka ära.

Marian Värton rääkis, et see, et tema elu on pärast lapse sündi täiesti muutunud, jõudis talle kohale eelmisel päeval, mil ilmnes lapse sünnijärgne kaalulangus. «Kui hirmunud ma olin,» meenutas ta. «Vaid tänu ämmaemanda toetusele ja selgitustele suutsin rahulikuks jääda.»

Isa Rain Värton lisas, et haiglas on kõik hästi korraldatud, aga kodune keskkond on hoopis teine ja seal võib alati tekkida küsimusi. Seepärast arvas ta koos naisega, et ämmaemanda koduvisiidist võib neile lähipäevil suur tugi olla.

Uus teenus – koduvisiit

Eelmise aasta novembrist pakuvad kliinikumi ämmaemandad peredele sünnitusjärgset koduvisiiti. Nad alustasid ettevaatlikult, uurides hoolega, kuidas pered võtavad koduvisiidi vastu ning kas sel võib olla tulevikku.

Nüüd, mil neljakuune prooviaeg on möödas – selle aja jooksul on tehtud 40 koduvisiiti –, saab vanemämmaemand Sirje Kõvermägi kinnitada, et nad teevad õiget asja ning sünnitusjärgsed koduvisiidid jätkuvad ka edaspidi.

Koduvisiitide mõte on ämmaemandate keskel liikunud juba ammu. Idee käivitus aga siis, kui Sirje Kõvermägi kaitses oma magistritööd, milles ta uuris naiste vajadusi sünnitusjärgses emahoolduses ning eriti seda, kas nad vajavad koduvisiiti.

Kõvermägi küsitles sadakonda Tartu ümbruskonnas elavat naist. Vastuseid analüüsides selgus, et perearsti koduvisiiti pooltel juhtudel mitmesugustel põhjustel üldse ei tehta. Ka tajus ta naiste vajadust niisuguse visiidi järele, mis oleks keskendunud ainult vastsele emale.

«Perearsti kodukülastus toimub tavaliselt esimese paari nädala jooksul või näeb perearst vastsündinut ja ema alles esimese elukuu lõpul perearstikeskuses. Ning enamasti keskendutakse seal lapsele,» selgitas Kõvermägi. «Aga ema lapsega pääseb koju teisel või kolmandal päeval pärast sünnitust, kohe pärast seda tekivadki pakilised probleemid: magamatus, väsimus, piimapais, meeleolumuutused ja hirm, kuidas ma hakkama saan ...»

Ämmaemand Margit Luiga, kel on seitsme koduvisiidi kogemus, ütles, et enamasti pakuvad nad seda neile peredele, kus on esmasündinu, ja loomulikult neile, kes on sellega nõus. Vahel keeldutakse, uskudes, et probleeme ei teki. Vahel kardetakse, et keegi tuleb neid kontrollima.

«Eks me räägime koduvisiidi võimalusest just nende peredega, kelle puhul tajume, et võib küsimusi tekkida,» ütles Luiga. «Näiteks ei laabu rinnaga toitmisel kõik iseenesest.»

Luiga sõnas, et vahel pole häda muus kui selles, et noored emad kardavad paaniliselt, et äkki nad teevad mõne vea.

«Me kõik elame esimest korda ja kõik nuputame terve elu, kuidas me oskame ja hakkama saame,» kõneles ta. «Iga ema tuleb julgustada, et ta saab kõigega hästi hakkama.»

Luiga lisas, et koduvisiidi ajal on enamasti ka isa kodus ning nii saab tallegi südamele panna seda, kui väga vajab naine toetust ja häid sõnu.

«Mitte ainult laps ei ole tähtis, ka naiselt tuleb küsida, kuidas ta end tunneb,» ei väsinud Luiga kordamast. «Naisel endal ei ole võib-olla õrna aimugi sellest, et kui ta näiteks sooja duši lõõgastava mõju all tunneb äkki vastupandamatut soovi nutta, on see täiesti normaalne tunne ning ta ei ole sellepärast rikkis.»

Margit Luiga sõnul räägivad nad juba sünnitusmajas sellest, et naine ise ongi kõige tähtsam. Kui tema «ära kukub», siis on väga halvasti. Seepärast ei pea terve maailm vaid naise najal seisma. «Laps suudab olla ka isaga ja vanavanemate või sõbrannaga, aga ema peab saama puhata ja korralikult süüa ning kuulda seda, kui tubli ta on,» ütles Luiga.

Kindlusetunde puudus

Seitsmenädalase tütre Estri ema Kristi Bender meenutas päeva, mil ämmaemand Margit Luiga külastas neid pärast sünnitust. See oli kuues päev.

«Algul oli mul väike hirm selle pärast, et ise oled ju saamatu veel, ja et kõik ei ole käepärast,» rääkis Bender. «See mure taandus aga täiesti tagaplaanile. Ei uuri ämmaemand seda, mis tingimustes sa elad, tähelepanu oli kõigel muul.»

Kristi Benderi mure oli seotud sellega, kas ja kuidas ta laps piima kätte saab. Aga ämmaemand viibis kohal kogu imetamise aja, julgustas ja toetas. Ka oli tal kaal kaasas ning nad said last enne ja pärast söömist kaaluda ning kõigest rääkida.

«Sain tagasi just selle, millest olin puudust tundnud. Kindlustunde!» ütles ta.