Muugalaste üleskutse lõpetada pühapäeviti muruniitmine tundus esmapilgul päris jabur. Jälle üks teema, mille toetuseks koguda allkirju! Inimesed vaidlevad ninad veriseks, siis vajub kogu asi maha. Või jääb mõnele meelde, et midagi taheti jälle ära keelata, ja küllap siis keelatigi. Ja tulebki naabrile näppu viibutama: kas sina ei tea, et pühapäeviti niita ei tohi?
Lugeja kiri: muru kasvab ka pühapäeval
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üht sedavõrd vajalikku ning aega nõudvat asja – ka naabrile endale, kes ei taha umbrohtu ja tigudesse uppuda – ei saa sel viisil reguleerida. Sõltub ju niitmine niitja ajast, jõudlusest, ilmast, tehnika korrasolekust vm.
Samuti on erinevad müravaba aja igatsemise põhjused. Ei kuku ju kõik ühel ajal, pühapäeval, liha grillima või perekondlikku palvetundi pidama.
Teisest küljest vaadates on asjal mõte sees – me peaksime rohkem üksteisega arvestama ja see eeldab suhtlust. Kas on nii raske üleaedsele öelda, et mul tuleb väike pidu, ega teil olnud plaanis täna muru niita? Või et vanaema on külas ja tahab magada. Pakkuda oma abi, kui teisel tõesti on muru juba nii kõrge, et nädalat oodata ei kannata. Või öelda, et ma hakkan nüüd niitma, ega teil mingit vaikust eeldavat toimingut plaanis olnud.
Üks niitmisvaba (püha)päev mürareostusest ei päästa. Olme ju ise välja mõelnud muruniidukid ja peame ilusaks ainult pügatud muru. Kellel on teised eelistused, see elab hoopis teises kohas, kuhu ka kogu linnosa niidukite ühisjõuramine ei ulatu.