/nginx/o/2014/03/16/2897698t1hc39f.jpg)
Täna täitub tartlasel Hilda Pajul 102. eluaasta. Sünnipäevalaps võib kergendatult hingata, sest eile oli suur pidu ära.
102-aastane naine: elu on üks viiv
/nginx/o/2017/03/03/6402519t1hc278.jpg)
17. märts 2014, 13:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hilda Paju askeldas mitte ainult eile, vaid juba laupäevalgi. Pani juba siis valge lina lauale ja sättis taldrikud oma kohale ning jagas abilistele korraldusi.
Hilda räägib, et ega vana inimese elu ole midagi väärt. Oled nii üksi!
«Kui suur pere meil oli – kuus last! Mul oli üks vend ja neli õde. Nüüd on kõik surnud. Ja nende lapsed on osalt samuti surnud,» ohkab Hilda. «Sugulaste sugulased – neid muidugi oleks, aga suurt osa pole ma silmagagi näinud.»
Kõige rohkem igatseb Hilda oma mehe ja poja järele. Lapselapsi tal ei ole.
Ta ütleb, et oma kahe kepiga ei saa ta surnuaialegi muidu, kui peab kedagi paluma. Kui tema teha oleks, istukski ta ainult seal ja nutaks. Aga nüüd lohutab end televiisorist seriaalide vaatamisega – need viivad mõtted mujale.
Niisiis, kuigi Hilda ütles, et kõik on surnud, oli eile sünnipäevalaua ümber oma paarkümmend inimest. Hilda Paju kirjeldas neid kõiki omaviisi, et kes on kes ja kust tulnud … Siis jäi vakka ja märkis iseenda suhtes etteheitvalt: «Niimoodu! Ega minu jutt ei lõpe!»
Sotsiaaltöötaja Maie Tammeorg oli eile samuti varakult kohal ja õiendas toitudega. Hautatud kapsas ja kartulid, kotletid ja viinerid – kõike pidi olema ja jätkuma. Siis veel kringlid ja tordid – millestki ei tohtinud puudust olla.
Hilda Paju arvab, et eks tal need sada ja rohkem aastat ongi sellepärast antud, et ta on hea maatoidu peal üles kasvanud. Ikka piim ja koor ja kohupiim!
Hilda kasvas Laiuse vallas talupidajate peres, õppis Tartu kommertsgümnaasiumis ning abiellus Valgamaa Keeni valla sekretäri Johannes Pajuga, kes oli Treffneri kooli kasvandik.
Et Hilda Pajust on ajalehes varemgi juttu olnud – nii tema sajanda kui saja esimese sünnipäeva puhul –, siis enamasti on Hilda oma elust kõik olulised asjad jõudnud ära jutustada.
Ühte asja ei olnud ta aga veel kõnelnud. Seda, et elu on väga lühike. Ja et seda lühikest elu ja vähest aega tuleb osata kasutada. Et rõõmu jätkuks! Ja rõõmu jätkub siis, kui oskad olla aus inimene, kui usud jumalat ning kui katsud inimestega hästi läbi saada. Ja kui siis veel tervist on – siis võib elada. Miks mitte!