Maailmafilmil näeb häid peavoolu tõsielufilme

Laupäeval avas Elektriteatris kaheksa päeva kestva XI Maailmafilmi festivali Kaido Kirikmäe, kes kasutas enda muusikaliseks väljendamiseks luuperit ehk kordusmasinat. Kirikmäe astus kuulajate ette ka samal õhtul Genialistide klubis toimunud eksperimentaalsele helipildile keskendunud Luuperifestivalil. Foto: Kristjan Teedema

Nii lubab XI Maailmafilmi festivali direktor Pille Runnel, kelle sõnul näidatakse nädala jooksul põhiprogrammis häid peavoolu dokumentaalfilme, et kõik leiaksid vaatamiseks midagi huvitavat.

Möödunud laupäeval alanud ja sel laupäeval lõppeva tõsielufilmi festivalilt leiab mitu immigratsiooniteemalist filmi. «Need räägivad sellest, kuidas inimesed otsivad, kus on nende kodu,» ütles Runnel.

«Immigratsioonil on mitu nägu,» lisas ta. Runneli sõnul ei ole festivali immigratsioonifilmid niivõrd sotsiaalprobleemide kesksed, vaid räägivad inimestest, kes ei saa enam oma töö tõttu või poliitilistel põhjustel ühes või teises kohas elada.

«Kuid kas koht, kuhu ümber on asutud, on ka koht, kus neid vajatakse?» küsis Runnel festivalil linastuvate immigratsioonifilmide peategelaste ühe olulise küsimuse.

Põgenikud ja võõrtöötajad

Immigratsiooniteemaline on ka käesoleva festivali lõpufilm, festivalidel palju tähelepanu saanud Taani filmirežissööri Mahdi Fleifeli «See maailm pole meie». Film näitab Liibanonis asuvat Palestiina põgenike laagrit, kus juba üle 60 aasta on ühel ruutkilomeetril elanud enam kui 70 000 inimest.

Ent seda, kuidas kodusid ja peresid muudab liikuv elulaad, saab Elektriteatris näha kolmapäeval. Film «Siin…see tähendab seal» räägib rumeenia õdedest, kes kasvavad üles koos vanavanematega. Nende vanemad töötavad Hispaanias, et kodumaal maja ehitada.

«See maja ei valmi ega valmi, aga tüdrukud kasvavad järjest suuremaks,» võttis filmi sisu kokku Pille Runnel. «See on peegeldus probleemist, mis puudutab ka väga paljusid Eesti peresid,» lisas ta.  

Mitmekesine programm

22. märtsini kestva festivali põhiprogrammis linastub üle viiekümne filmi, mida saab näha Elektriteatri ja Tartu Uue Teatri ruumides Lai tänav 37. Festivali eriprogramme näidatakse Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas ja Genialistide klubis.

Muu hulgas juhib festival tähelepanu ka liikumisaastale, pakkudes sporditeemaliste filmide eriprogramme. Ka täna hommikul kella kümnest näidatakse Elektriteatris koosöös spordimuuseumiga dokumentaalfilme Eesti spordist. «Ja juba reedel näeb Genialistide klubis filme veidi kummalisematestki spordialadest ning samal õhtul peetav festivali järelpidu on täiesti spordipidu,» rääkis Runnel.    

Tänavune Maailmafilm kestab tavapärase viie päeva asemel kaheksa päeva. Korraldajad soovivad sellega programmi paremini kättesaadavaks muuta neile, kellele argipäeviti kinno tulla oleks keerukas.

Festivali spikker

• Ei suuda otsustada, millist filmi vaadata, ja kõiki ei jõua näha? Siin on XI Maailmafilmi festivali korraldajate väljavalitud selle nädala tipphetked – kõik need filmid linastuvad Elektriteatri ja Tartu Uue Teatri saalis.

Täna

• 16 «Blokaad», rež I. Bezinovic (Horvaatia)

• 18.15 «Tumma talve laps», rež I. Härmä (Soome)

• 18.15 «Hindamine», rež M. Hedinger (Šveits)

Teisipäeval

• 19 «Sõja seadused», rež L. Bellino, S. Luzi (Itaalia)

Kolmapäeval

• 20 «Tokyo waka», rež J. Haptas, K, Sa­muelson (Jaapan, USA)

Neljapäeval

• 20.30 «Albert Cinema», rež A. Zwiefka (Poola)

• 22 «Puhastustuli», rež R. Reyes (Mehhiko)

Reedel

• 16.30 «Dust breeding», rež S. Vanagt (Belgia)

• 21.30 «Süüdimõistetud patsient», rež A. Solar Luna (Mehhiko)

Laupäeval

• 15 «24 ämbrit, 7 hiirt, 18 aastat», rež M. Iacob (Rumeenia)

• 18.15 «Dragan Wende», rež D. von Petrovic, L. Mül­ler (Saksamaa)

• 20.15 «See maailm pole meie», rež M. Fleifel (Liibanon, Ühendkuningriigid, AÜE, Taani, Palestiina)