/nginx/o/2013/07/05/1876338t1ha842.jpg)
/nginx/o/2010/06/06/381238t1h283c.jpg)
Päeval palav ja parmud, õhtul poisid ja sääsed, kurtnud talutütar rasket elu. Palavus ja parmud on meile veel armulised, aga sääsehordid panevad ka raudsete närvidega inimesed tänavu ohkima.
Teadlased õpetavad vaenlast tundma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mis seal imestada: rahulikust grillimisest või aiatööst pole juttugi, sest on erakordselt hea sääseaasta. Tüütud pinisejad tunglevad elamiste uste ja akende taga ning kasutavad iga võimalust, et parvekaupa sisse murda. Vähe sellest: väiksed vereimejad pressivad end sisse ka täiesti tavatutest kohtadest.
«Mul olid kõik aknad kinni, aga ühel õhtul oli tuba sääski täis,» rääkis putukateadlane Jaan Luig.
«Luurasin nagu kass põrandal ja otsisin radikate juurest kohta, kust sääsed sisse said. Aga võta näpust – nad tuhisesid sisse hoopis ventilatsioonist. Sellist asja pole enne olnud.»
Jah, looduse vastu ei saa, peame sääseuputusega leppima ning vähem või rohkem kratsides toime tulema. Kuid kes need kahe tiivaga tüütud pinisejad üldse on, kes meid kimbutavad ja kratsima panevad? Neid väikseid verehimulisi vaenlasi õpetavad tundma putukateadlased Urmas Tartes ja Jaan Luig.
Pistjaid piniseb kõikjal
Verd imevad sääsed kuuluvad kahetiivaliste seltsi pistesääsklaste sugukonda. Maailmas on teada pisut rohkem kui 2000 liiki pistesääski, Eestis elab neid 30 liiki.
«Ainus koht maakeral, kus pistesääski ei ole, on kõrbed, sest seal pole nende järglaste arenguks vett,» ütles Urmas Tartes. Inimese verest võtavad meil vähem või rohkem matti hallasääsed, linnusääsed, soomussääsed, metsasääsed ja laulusääsed.
Hallasääski on Eestis neli liiki. Kõige tavalisemad on metsa-hallasääsk ja harilik hallasääsk.
«Harilik hallasääsk on kõige kuulsam sääseliik,» märkis Urmas Tartes. Selle sääse kuulsus ei tulene mitte ainult verehimust: harilik hallasääsk on üks kõige suurem malaaria edasikandja põhjapoolkeral.
Eesti suvi pole õnneks piisavalt soe ja pikk malaariatekitajate arenguks ning sellepärast meil õnneks selle raske haigusega siiani probleeme pole.
Aga näiteks Moskvas sattus eelmisel suvel palju inimesi malaariaga haiglasse. Enamik neist oli siiski nakatunud soojamaareisidel, aga mõnel juhul olid haiguse edasikandjateks ehk siirutajateks ka kohalikud vereimejad.
Hariliku hallasääse vastsed elavad hästi valgustatud taimerikastes veekogudes. Mugavalt tunneb see liik pinisejaid ennast ka inimese läheduses.
«Harilik hallasääsk on tavaline elanik asulates ja majade juures,» märkis Urmas Tartes. Hariliku hallasääse tunneb ära talle iseloomuliku, tagakeha püsti hoidva istumisasendi järgi.
Linnusääsed on meil kõige suuremad sääsed, keda elab siinmail viis liiki. Eelkõige imevad nad lindude verd, kuid võimalusel ei ütle ära ka inimese omast. Nende vastsed elavad valimatult kõikvõimalikes tavalistes veekogudes.
Inimeselt verd imevate linnusääskede valmikud talvituvad sageli niisketes keldrites, lautades, koobastes ja urgudes, kust nad on kevadel ühed esimesed väljalendajad.
Soomussääski on Eestis vaid üks liik. Selle sääseliigi vastsed elavad suuremates, paljude taimedega veekogude põhjamudas. Soomussääskede ägedaid rünnakuid tuleb inimesel kannatada peamiselt taimerohkete järvede kallastel.
Kõige rohkem ehk 16 liiki on Eestis metsasääski. Ainsate sääskedena munevad metsasääsed oma munad sügisel niiskele pinnasele või ka rohule, kus need siis talvituvad. «Kõik ülejäänud sääsed munevad otse vette või veepinnale,» selgitas Urmas Tartes.
Metsasääsed ei mune suvalisse paika, vaid madalamatesse kohtadesse, mis kevadise lumesulamisveega üle ujutatakse ning kuhu tekivad ajutised väiksed lombid.
Metsasääskede mõned liigid suudavad areneda ka happelistes soojärvedes ning vähese soolasisaldusega mere- ja magevee segus mererannal leiduvates loikudes.
Metsasääsed imevad ägedalt verd õhtu- ja varastel hommikutundidel, niiskemas metsavilus ei saa neist rahu ka päeval.
Laulusääski on Eestis kolm liiki, õnneks vaid kaks liiki on neist tavalised ja arvukad. Soojalembesed laulusääsed elavad kõige meelsamini inimese läheduses, kus on päikese käes soojenevaid vihmaveetünne, tiike ja muid (tehis)veekogusid.
«Piisab ka nädalaks unustusse jäänud poolenisti vett täis kastekannust, et laulusääse vastsed endale elupaiga leiaksid,» ütles Urmas Tartes.
Õnneks on laulusääse kallaletungid inimestele haruldased, sest tema rünnakuobjektiks on eelkõige kodulinnud. Nii poleks laulusääskedest-vereimejatest mõtetki pikemalt juttu teha, kuid stopp: 1980. aastatel hakkas meil levima hariliku laulusääse alamliik – majasääsk.
Uus elanik majasääsk
«Majasääsk on väga agressiivne vereimeja, kellele inimene on peamine saakloom,» kinnitas Urmas Tartes. «Majasääsk on meil tõeline koduloom,» lisas Jaan Luig muheledes. «See sääse alamliik on tekkinud arvatavasti Vahemeremaades. Eestis ta väljaspool elamisi külmaga ellu ei jääks.»
Kiusliku majasääse jaoks on ideaalne munemiskoht keldris tilkuvast vee- või kanalisatsioonitorust tekkinud loik. Nad arenevad ka saastunud vees, näiteks sauna heitvees. Nädalaks lillevaasi jäetud veest võib samuti leida majasääse vastseid.
Kui kuuks ajaks kodust ära minna, võivad majasääsed täis arengu läbi teha kraanikausi vesilukus või tualeti loputuskastis.
Eriti erksad on majasääsed sügisel ja talvel, rünnates meid enamasti just öösiti. Tuul toob sääserahu
Seega: kui nüüd ka majasääsed arvesse võtta, siis polegi meil enam sääsevaba aega, sest õues pinisevad need tiivulised tegelased laias laastus lumeminekust lumetulekuni. Neid taluda aitavad kannatlik meel, paksud riided ja keemilised tõrjevahendid.
«Võrreldes tundraga pole meil asi sugugi hull,» märkis Jaan Luig. «Kui paneme selga nii paksud riided, millest sääse iminokk läbi ei küüni, saame hakkama. Aga polaarjoone taga küll inimene tõrjevahenditeta toime ei tule.»
Laialt levinud arvamus, et suits tõrjub sääski, pole kahjuks tõsi. «Suits meelitab neid pigem ligi, sest sääsk tuleb soojuse peale,» selgitas Jaan Luig.
Peamiselt leiavad sääsed ohvri aga süsihappegaasi lõhna järgi, mida nad haistavad juba paarikümne meetri kauguselt.
Eriti tegusad on sääsed enne vihma, sest niiskes õhus on neil mugavam lennata ning saabuv vihm tähendab sääskedele palju uusi veekogusid, kuhu muneda.
Ja sellist võimalust ei jäta oma järglastele küllusliku elu tagamiseks ükski ema kasutamata.
Suur suvi on alles ees ja see annab lootust, et tuleb ka sääserahu aega, sest need pinisevad vereimejad ei tiku päikesepaiste kätte ja tuuline ilm on neile täiesti talumatu.