Teadlast häirivad absoluutse tõe teadjad

Johanna Ross Tütar Foto: TPM

Akadeemik, psühholoogiadoktor ja muusikaprofessor Jaan Ross ütleb, et pole vahet, kas elada Tallinnas või Tartus, kuid nende linnade vahel pendeldajana tunneb ta tõsist puudust vilkast ja tiheda graafikuga kiirrongist.

Tartus sündinud, kuid Tallinnas kesk- ja kõrghariduse omandanud ning pealinna kodu rajanud Ross on õpetanud Tartu Ülikooli tudengeid 17 aastat. Viimased 15 aastat on ta poole kohaga professoriametis ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Lisaks alates 2008. aastast akadeemia juhtivteadur.

Periooditi on aga töö teinud Jaan Rossist rohkem tartlase kui tallinlase. 1996–1999 oli ta Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan, 2003–2006 alma mater’i kunstide osakonna juhataja.

Kas äsjane Eurovisioon mingilgi määral teie tähelepanu pälvis?

Ainult uudise tasemel. Tuvastasin, et Eesti laul ei pääsenud finaali, ja see oli vist peaaegu kõik. Nagu on kirjutanud kirjandusteadlane Mart Velsker, tänapäeval me rohkem tõrjume infot, kui teeme jõupingutusi selle hankimiseks. Teabe hulk on nii meeletu, et tuleb tõsiselt valida, millele tähelepanu pöörata, millele mitte.

On huvitav võrrelda nõukogude ajaga, kus mina elasin üle 30 aasta ja mis treenis inimestes vastupidist oskust. Adekvaatset infot saada oli raske, selleks püüti kuulata Ameerika Häält, BBCd ja Vabaduse raadiot.

Nüüd kustutame igal hommikul oma e-postkastist kirju ja viskame pärispostkastist välja paberreklaami.

Aga muud kergemuusikasaated: «Eesti otsib superstaari», «Laulud tähtedega»?

Vaatan telerit väga vähe ja kui, siis uudiseid või Mezzo muusikakanalit.

Mis on Eesti laulupidu muusikateadlase ja psühholoogi vaatepunktist: kas eeskätt esteetiline elamus või rahvusliku ühtsustunde loomise akt?

Esteetiline elamus võib tekkida kahel moel: kuulates või kaasa lauldes. Teine komponent on laulupeo puhul väga oluline, isegi olulisem kui esimene. Laulupidu annab väga paljudele võimaluse teha koos muusikat. Rahvusliku kokkukuuluvustunde tekitamine kuulub juba muusikasotsioloogia valdkonda.

Paljud kehitasid pärast viimast laulupidu õlgu, isegi nurisesid valikkooride keerulise, osalt võõrkeelse kava üle. Kas see oli katsetus, mida peaks jätkama?

Töö, mida tehakse laulupeo vormi uuendamisel, on tänuväärne.

Kõige halvem oleks, kui laulupeo vorm säiliks muutumatuna aastast 1869 ja muutuks osale inimestest täiesti muusikaväliseks sündmuseks. Kohustuseks, millel on väärtus ainult rahvusliku identiteedi seisukohast.

Kõik eksperimendid, isegi kui need ebaõnnestuvad, annavad laulupeo korraldamiseks kogemuse, mida saab hiljem analüüsides alles jätta, kõrvale heita või kuidagi teisendada. Laulupidu kui kultuurinähtus peab olema pidevas arengus. Areng iseloomustab ju kogu elu.

Leidsin ühest teie loengust viite Ameerika psühholoogide darling-that’s-our-tune-teooriale (Jaan Rossi vabatõlkes: näh, musi, see on ju meie lugu – toim), mille järgi vastuvõtlikus teismeeas hinge puudutanud muusika jääb lemmikuks kogu eluks. Teil siis biitlid?

Biitlid, ABBA ja teised, keda Eestis kuuekümnendate lõpus ja seitsmekümnendate alguses kuulati.

Kas tolle aja inimene biitlitest ja ABBAst siis välja kasvada ei saagi? Uusi lemmikuid ei leiagi?

See sõltub sellest, kui näidustatud on inimene end arendama. On selge, et iga kuulaja on oma valikutes vaba, autoriteetide maitseotsustustega ei saa kuulamisotsustesse sekkuda ega ole ka põhjust. Tähtis on, et inimesel on valida paljude kanalite vahel.

Mina näiteks kuulan tihti üle interneti USA raadiot Seattle’s Classical Choice. See on klassikalise muusika kanal, mis mängib repertuaari, mida üldiselt sageli ei esitata.

Sageli kuulan ka Peterburi Raadio Ermitaaži – klassikaline džäss ja hästi vähe reklaami.

Kas inimese vananedes tuleb paratamatult ka taandareng? Kas nii teie kui mina, kui jõuame pensioniikka, hardume «Valgete rooside» peale?

Vaevalt. Mina panen ilmselt mängima ABBA, teie, ma ei oska pakkuda, ehk Terminaatori?

Loodetavasti mitte. Võib-olla Rock Hoteli. Teie tee muusikateadusse sai alguse Tartus Nelly Mägi klaveriklassis. Kui tihti praegu klaveri taha istute?

Tavaliselt siis, kui on vaja loengut illustreerida.

Kui enda lõbuks mängite, siis mida?

Näiteks Bachi «Hästitempereeritud klaverit».

Vahel ka seltskonnale?

Püüan seda vältida. Pole mõtet oma abituid katseid teistele eksponeerida. Klaverit õppisin küll 1980. aastani, konservatooriumi lõpuni, aga pärast seda on mänguoskus paraku taandarenenud. Vormis ma end ei hoia.

Teil on olnud noorusajast peale rikkalikud kontaktid venelaste ja vene kultuuriga: süstamatkad Venemaal, õpingud Moskva Konservatooriumis, loengud Peterburi kõrgkoolides ja kontserdikülastused Neevalinnas, vene nüüdisaegse ilukirjanduse tõlkimine. Meil kohtab venelaste suhtes palju eelarvamuslikku suhtumist. Kuidas on muutnud kontaktid venelastega teie suhtumist neisse?

Diferentseeritumaks. Minu suhtumise alus on hoiak, mis lähtub eeldusest, et igas situatsioonis tuleb näha selle eeliseid, mitte puudusi. Mis puutub eestivenelastesse, siis juba aastaid tagasi püüdsime koos akadeemik Jaan Einastoga rõhutada avalikkuses seisukohta, et neis tuleks näha potentsiaali, eriti intellektuaalset potentsiaali, mitte ohtu või Eesti arengu segajaid.

Küsimus on ühiskonna konkurentsivõimes: meil on niigi vähe inimesi ja meile pole kasulik, et targad ja töökad venelased sõidavad Eestist ära. Loomulikult peaksid nad oskama eesti keelt, aga nad peaksid olema ühiskonnas rakendatud, kaasa arvatud poliitikas.

Mis teid Eestis enim häirib?

Diskussiooni tõrjumine. Ühiskonnas leidub liiga palju inimesi, kelle arvates kõik asjad on selged ja nende üle arutleda ei ole vaja.

Millal viimati välismaal klassikakontserdil käisite?

Ma arvan, et see oli Clevelandi sümfooniaorkestri kontsert Pariisis.

Süstasõitja te enam pole. Aga muu sport?

Piirdun hommikuvõimlemisega. Vist juba üle kümne aasta tagasi märkasin, et mul hakkab kasvama natuke liiga suur kõht.

CV

• Sündis 1957. aasta 5. aprillil Tartus matemaatik Maimo Rossi ning Eesti nüüdisaegse atmosfäärifüüsika rajaja Juhan Rossi perre.

• Õppis aastail 1964–1972 Tartu 5. keskkoolis, 1965–1972 Tartu lastemuusikakoolis, 1972–1975 Tallinna muusikakeskkoolis muusikateooriat, 1975–1980 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikateadust ja -pedagoogikat.

• 1986-1987 oli kraaditaotleja Moskva Konservatooriumis. 1992. aastal kaitses psühholoogiadoktori kraadi Turu Abo Akadeemias.

• Aastail 1993–1996 oli Eesti Keele Instituudi teadusdirektor, 1996–1999 Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna dekaan, 2003–2006 TÜ kunstide osakonna juhataja. Alates 1993. aastast olnud TÜ kunstide osakonna professor ning 1995. aastast Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor.

• Avaldanud ligi 90 teaduspublikatsiooni. Oponeerinud ja eelretsenseerinud doktoriväitekirju Cambridge’i, Yorki, Tampere ja Helsingi ülikoolis ning Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias.

• Tõlkinud eesti keelde vene kirjanike Vladimir Vainovitši, Andrei Gelassimovi, Jevgeni Griškovetsi, Mihhail Šiškini ja Andrei Ivanovi teoseid.

• Abielus keeleteadlase Kristiina Rossiga. Tütar Johanna on samuti filoloog.

Arvamus

Johanna Ross
Tütar

Isana on Jaan juba kakskümmend aastat tegutsenud Muhvi nime all. Väga hindab Muhvi täpsust ja korda. Miski ei häiri teda rohkem kui tegemata voodi või avastus, et keegi halb inimene on viinud köögisahtlist ära käärid. Kui mõni asi majapidamises on katki, parandab ta selle otsemaid sinise isoleerpaelaga.

Range organiseeritus iseloomustab ka Muhvi päevakava. Mõnikord õnnestub temaga ülikooli raamatukogu kohvikus üle pika aja kohtuda üksnes viieks minutiks, kuna äsja on ta maha astunud Peterburi bussilt, poole tunni pärast peab aga juba tingimata olema Anne saunas, kusjuures vahepeal on tarvis veel tuttavale üle anda pakk ehtsat pastilaad.

Selle viis minutit Muhvi oma tütre jaoks siiski leiab ning tegusa inimesena suudab ta selle ajaga tõepoolest nii tellitud kotleti ära süüa kui tähtsamad jutud ära rääkida.