Juhtkiri: part on part

Pildil puust piilupart.

FOTO: Margus Ansu

Ehkki järgmise riigikogu valimised tunduvad alles sooja suve ootuses elavale inimesele kaugel mägede taga olevat, lähenevad nad ometi vääramatu jõuga nagu jaanipäev, jõulud ja aastavahetus. Kõigis erakondades käib juba mõnda aega tegevus selle nimel, et 2011. aasta  märtsis edukas olla ning võimalikult palju hääli koguv seltskond kokku panna.


Paraku pole valimiseelne aeg ühiskonnale kerge, sest kõikvõimalike poliittehnoloogiate ja kampaaniavõtete rägastikus on raske selget sihti või õiget otsa leida.Tulemuseks on valijate usalduse kadu, võõrandumine.
 
Pole vist olnud ühtegi valimist, mille puhul poleks üles kerkinud nn peibutuspartide ehk häälekogujate teema. Üsna üksmeelselt peeti pikka aega partideks peamiselt lauljaid, luuletajaid, näitlejaid, sportlasi ja teisi  looval tegevusalal rahva südame võitnud inimesi. Võib-olla nad värvatigi valimisnimekirja üksnes meelitamise mõttega, ent valituks osutununa on mõnestki päris tubli poliitik kasvanud.

Teist sorti pardid on valitavas kogus juba töötavad poliitikud, kes on varmalt nõus kandideerima mujalegi.

Viimastest kohalikest valimistest mäletame riigikogulasi, kes rõõmsalt kandideerisid nii linna- kui vallavolikogudesse sihiga oma erakonnale hääli võita, ent vaevalt tõsise mõttega seal tööle asuda.

Selline teguviis pole aus, sest kõik, mida seadus ei keela, ei pruugi olla eetiline. Kui me valime riigikogu, siis just sinna me nimekirja kantud inimesi valimegi. Kuidas astuda kas või pisike samm valija ja valitava selgema suhte suunas?

Paistab, et otsustamise aeg on käes, ka Tartus. On saanud teatavaks, et riigikogu valimistel saab Reformierakonna esinumbriks siin linnapeaks olnud nüüdne kultuuriminister Laine Jänes. Erakonna sihiks on võtta Tartust kolm riigikogumandaaati nagu eelmistelgi valimistel ning kindlasti arvestatakse ka linnapea Urmas Kruuse kandideerimisega, kes viimastel kohalikel valimistel sai 6102 häält.

Seega võib Urmas Kruusest saada peibutuspart – kui ta kandideerib, ent ei kavatse linnapea toolist loobuda ja riigikokku minna. Või kuidas teisiti sellist teguviisi nimetada?

Kruuse ise oma otsust selge sõnaga veel välja ei ütle, ent annab siiski üsna üheselt mõista, et ei näe selles ka midagi halba, sest «toetuse ja kuvandi mõttes on hea, kui kandideerivad kõik paremad jõud».

Kruuse lisas veel, et ei saavat öelda nii, et kõik, kes kandideerivad ega lähe riigikogusse, on sada protsenti peibutuspardid. Nii peene matemaatika peale polekski tulnud: kui mitmest protsendist algab poolpart või pärispart?! Inimene, kes kandideerib riigikogusse ise teades, et ta sinna ei lähe, petab valijat ning mingisuguseid protsente siin aktsepteerida ei saa, on Tartu Postimehe arvamus.

Tartu linnapea peab valima, kas kandideerida ja valituks osutununa asuda tööle riigikogus või jääda linnapeaks ja mitte kandideerida. Oma erakonna valimiskampaaniat võib ta toetada mistahes moel, selleks ei pea ise kandideerima. Eeskujugi leiab omaenda erakonnast: parteijuht Andrus Ansip ei kandideerinud europarlamenti, ent valimiskampaanias oli ta korralikult nähtav.

Kuigi seadus parte veel ei keela, tuleks ometi kord pöörata näoga rahva poole, kes on igasugused peibutised ammu hukka mõistnud. Miks mitte alustada usalduse taastamist Tartust?

Tagasi üles