Kaitsealuste taimede uued leiukohad keeravad Tartus ehitusplaane kihva

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

FOTO: Repro

Läinud nädalal läks Tartu linnavalitsuse istungil üpris meeleolukaks, kui arutlusele jõudis linna üldplaneeringu ülevaatamine looduskaitseobjektide seisukohast. Selgub, et kümmekonna aasta jooksul on kaitsealuste liikide uute leiukohtade tõttu hulk varem ehitusaladeks määratud maid mängust väljas.

«Viimase kümne aastaga on kaitsealuseid maid tulnud juurde 70–80 hektari vahel. Inimesele arusaadav võrdlus on, et Supilinna jagu,» ütles Tartu planeeringuteenistuse juhataja Indrek Ranniku. «Istungil oli nii, et ütlesin, kuulge, ma ei esinda siin keskkonnaametit ja mina ei ole see tuul, mis seemneid levitab.»

Uusi kaitsealuseid taimi on leitud eeskätt Ihastes, aga ka luhaaladel nii Kvissentalis kui Annelinna all. Nii näiteks on probleemseks muutunud korterelamute ehituse alustamine Europan-9 arhitektuurivõistluse alal. Kõnealune maa-ala on Kalda tee ja Ihaste tee vahel Luha tänava taga.
«Kõige rohkem kahju on Europani alast, mis on prominentsel kohal,» ütles abilinnapea Jarno Laur.

«Sellest on tõsiselt kahju, see on väga hea koht, seal oli terviklikult läbi mõeldud lahendus, aga meil pole võimalik seda ellu viia. Mis oleks lihtsam, kui ehitada Kalda teele, kus on transport ja teenindus lähedal. Nüüd otsime teisi piirkondi, kuhu korterelamuid ehitada.»

Laur tõi veel teise näite: «Ujula tänava pikendamiseks taotleme avalikust huvist lähtudes siiski võimalust teekoridori rajada, loogika hakkab aga selles mõttes lonkama, et tee tegemise mõte oleks selles, et seal ümber on suur elamupiirkond. Praegu piirab elamupiirkonna arengut kaitstav taim. Siis tuleb küsimus, kui palju meil seda teedki vaja on.»

Laur märkis, et arutelu raekojas oli meeleolukas põhjusel, et seal, kus kaitsealune taim ilmub, tuleb seda kohe ka kaitsta: taim on kaitse all iseenesest. Näited on aga sellest, et taimed tulevad ka kohtadesse, kus inimene tavapäraselt tegutseb ja elab. Tartus on nad hakanud levima just elamualadel.

«Arutelu oli teemal, et mis siis, kui taim end piltlikult öeldes raekoja platsile külvab, kas me siis lõpetame seal käimise ära,» jätkas Laur. «Arutelu mõte oli, kuidas linnal on võimalik hoida tasakaalu loodus- ja inimkeskkonna vahel. Ütleme ausalt, ega see ei olegi nii väga lihtne. Kui räägime esimese ja teise kaitsekategooria taimedest, on meie käed suhteliselt seotud.»

Plaanid segi

Ranniku ütles, et linnaplaneerimise seisukohalt tähendab uutest leiukohtades teada saamine segadust, sest kümme aastat tagasi üldplaneeringu tegemisel oli linn arvestanud, et need on elamumaad, ja keskkonnaamet kooskõlastas toona üldplaneeringu.

«Arvestasime seal potentsiaalse elanike arvuga ja kuhugi mujale me elamumaad seetõttu ei määranud. Nüüd on see segi löödud,» rääkis Ranniku. «Muidugi, elu on dünaamiline ja kui palju üldse elamumaid vaja on, selgub üldplaneeringu ülevaatamisel. Aga tekkinud on maakasutuse konflikt.»

Uued suuremad kaitsealuste taimede leiukohad on Kvissentali luhal, Kalda tee ääres, aga ka Mõisavahe tänaval. On ka mitu eraomandis olevat kinnistut Ihastes, kus on leitud kaitsealuseid taimi. Taimeleiud tähendavad, et need alad ei ole enam hoonestatavad. Näiteks Männimetsa tee 47. «Seal alustati  planeeringut, leiti taimed ja planeering on toppama jäänud. Juba aastaid. Selline see olukord on, aga seadus on seadus ja niimoodi see toimib,» tõdes Ranniku.

Loodav Ropka-Ihaste looduskaitseala välistab võimaluse ehitada Tartusse täismõõtmetes sõudekanal, sellele on aga niikuinii takistuseks Sõpruse sild, mis lahutab kaht juba kaevatud kanalijuppi.

Valitsus ei ole kaitseala veel ametlikult loonud, kuid linnale tutvumiseks esitatud kaitse-eeskirja järgi oleks Ihaste teest allapoole jääv luht alates Annelinna spordihoonest Vana-Ihasteni maastikukaitseala, täpsemini linnustikukaitseala.

«Kaitse-eeskiri lubab rajada Ropka silla, see on kokku lepitud, aga kanalit rajada loomulikult ei saa. Ei saa ei pikendada ega ka uut kaevata,» ütles Ranniku.

Levik või leidmine

Keskkonnameti andmeil on Tartus leitud 24 looduskaitsealust taimeliiki, seejuures kaheksa I või II kaitsekategooriasse kuuluvat liiki, mille puhul ei tohi kasvukohta avalikustada.

Keskkonnaameti kaitse planeerimise spetsialist Kristel Tatsi ütles, et loodus käib oma rada ja selle aja jooksul, mil planeeringuprotsessid viibivad, võib taimede leviala laieneda.

«Selle üle tuleks ju rõõmustada, kui kaitsealune taim levib, aga tihtipeale ei rõõmusta see maaomanikku, kellel on soov ehitada,» möönis ta.

Muidugi on võimalik ka teistpidi areng: mõnest kasvukohast taim kaob ja siis saan  leiukoha registrist kustutada. Kuidas ja kui ruttu see võimalik on, sõltub liigi bioloogiast.

Ranniku teada on seda Tartus ka ette tulnud. Näiteks olukorras, kus võsa tungib peale, võib kaitsealune taim kaduda.

Lõuapoolikud ütlevad, et Tartust on uusi looduskaitsealuste taimede kasvukohti leitud väga palju seepärast, et noored loodusteadlased ei viitsi kaugemale otsima minna. Tõsiasi on, et luhaaladel ongi neid palju.

Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Madli Jõks ütles, et pigem leitakse kaitsealuseid taimi uutest kohtadest üles, kui et need levivad.

Päris uusi liike tema teada lähiminevikus linnas avastatud ei ole, kui üks seen välja arvata.

Ta ütles aga ka, et mõned liigid levivad. Sööti jäänud põldudel näiteks ahtalehine kareputk, metsaalustes mägi-piimputk.

«Nende kohta võib küll öelda, et nende leviala on laienenud,» kinnitas Jõks. «Kuna enamik kaitsealuseid liike on üpris inimtundlikud, kipuvad leiukohad pigem kaduma. Seda, et neid hirmsati juurde tuleks, ei ole. Pigem mõne üksiku liigi puhul saab seda öelda.»

Ta  lisas, et ka ahtalehine ängelhein on üsna tubli levija, kuid käpalised väga lihtsasti ei kipu uusi kohti kasvukohti leidma.

Erandid võimalikud

Kui kaitsealused taimed jäävad suure avaliku huviga arendustele ette, on võimalik kaaluda nende ümberistutamist. Aasnelgi puhul on seda tehtud. Idaringtee ehitusel on ümber tõstetud emaputke seemnepanka – mitte taime, aga pinnast koos seemnetega.

«Ei ole nii, et kui kasvab kaitsealune taim, ei saa üldse midagi teha,» ütles Jõks. «Kui objekt on natuke laiema huvideringiga kui ühe elamu või poe ehitus, saab kaaluda. Oleneb ka liigi eripärast, kuivõrd suur on tõenäosus, et see uues kohas ellu jääb. Kogemused näitavad, et väga hea see protsent ei ole. Aasnelk on küll hästi edenenud, emaputke kohta ei saa veel järeldusi teha.»

Iselugu on, et mitmed liigid kardavad intensiivset inimtegevust, aga kui maa täiesti hooldusest välja jätta, siis surevad ka need liigid välja. Püsimiseks vajavad nad võsatõrjet ja ka niitmist, aga mitte tavapärasel heinaajal, vaid natuke hiljem, et seemned jõuaksid valmida.

Laur ütles, et linnavalitsus sooviks kohalikule omavalitsusele natuke suuremat sõnaõigust.
«Kõik saavad aru, kui räägime luhale tekkivast kaitsealast, seal on oma loogika,» rääkis ta. «Aga et üks taim ilmub ja ilmumise faktist peale on see kohe kaitse all ning keegi isegi ei küsi, kas selle taime kaitse kaalub üles linnaarengu argumendid – see tekitas poleemikat. Usutavasti me mõtleme välja oma ettepanekud riigile, omavalitsusel võiks vähemalt olla võimalus kaaluda neid huve.»

Saab ka teisiti

Ranniku ütles, et tema meelest ei ole maailma mastaabis mingi traagika, kui Tartus jääb kümme maja ehitamata, neid liike on vaja kaitsta ja ökosüsteemi säilimiseks on liigirohkuse tagamine ülioluline.

«Kus on kompromissi piirid, kui suured on kaitsealade piirid, see on läbirääkimiste küsimus, aga me ei eita liikide kaitsmise vajadust,» kinnitas ta.

Ranniku jätkas, et tegelikult on linnas elamuehituseks vabu maid veel aastakümneteks ja ega tohutut täitmist vajav luhaala olegi see parim ehitamise koht.

Kui eraomaniku krundil on kaitsealuste taimede leiukoht, mis teeb maa kasutamise võimatuks, on riigil kohustus see ära osta.

«See päris nii ei ole, et krundiomanik on fakti ees, et kinnistu on taimi täis ja ta ei saagi midagi teha. Tegelikult on ikkagi nii, et looduskaitseseadus reguleerib selle maa võõrandamise,» sõnas Ranniku.

Tema sõnul on ka positiivne vaade võimalik: on ju tore, kui linnakeskkonnas on liigirikkus. Emajõe vesikonnas ongi vaja üleujutatavat puhverala suurvee puhuks.

Linna seisukohalt on hea ka see, et kaitserežiimiga luhaalasid niidab riik ja hoiab nii neid võsastumast.

Tartu linna keskkonnateenistuse juhataja Ülle Mauer ütles, et luhaala saab kujundada ka väikest viisi turismisihtkohaks, algust on tehtud purrete rajamisega sinna.

Indrek Ranniku arvas, et turismi aspektis saab jutt olla Ropka-Ihaste looduskaitsealast ja sinna linnuvaatlustornide tegemisest. «See on maailmas levinud, kuigi nišiturism. Seal on pesitsevate lindude liigirikkus väga suur ja see on kindlasti atraktiivne,» ütles ta. «Taimede leiukohad ei ole isegi mitte nišiturism, see on väga väheste teadjate huvi.»


Kaitsealused liigid Tartus

Rooma number näitab kaitse­kategooriat

• emaputk (Angelica palustris, pildil) III

• pehme koeratubakas (Crepis mollis) I

• balti sõrmkäpp (Dactylorhiza baltica) III

• vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza fuchsii) III

• kahkjaspunane sõrmkäpp (Dactylorhiza incarnata) III

• aasnelk(Dianthus superbus) II

• laialehine neiuvaip (Epipactis helleborine) II

• soo-neiuvaip (Epipactis palustris, pildil) III

• harilik kikkapuu (Euonymus europaea) III

• harilik käokuld (Helichrysum arenarium) II

• siberi võhumõõk (Iris sibirica) III 
 
• ahtalehine kareputk (Laserpitium prutenicum)

• harilik kobarpea (Ligularia sibirica) I

• suur käopõll (Listera ovata) III

• soohiilakas (Liparis loeselii) II

• valge vesiroos (Nymphaea alba) III

• hall käpp (Orchis militaris) III    

• mägi-piimputk (Peucedanum oreoselinum, pildil) I

• mugultorik (Polyporus tuberaster) II    

• laukapuu (Prunus spinosa) II    

• mets-pirnipuu (Pyrus pyraster) III

• värvi-paskhein (Serratula tinctoria, pildil) III

• ahtalehine ängelhein (Thalictrum lucidum, pildil) III

• künnapuu (Ulmus laevis) III


Kaitsealused liigid Tartus

Rooma number näitab kaitsekategooriat

• tõugjas (Aspius aspius) II

• hink (Cobitis taenia, pildil) III

• võldas (Cottus gobio, pildil) III

• rukkirääk (Crex crex)    III

• laiujur (Dytiscus latissimus) III

• põhja-nahkhiir (Eptesicus nilssonii) II

• rohunepp (Gallinago media) II

• punaselg-õgija (Lanius collurio, pildil) III

• suur rabakiil (Leucorrhinia pectoralis) III

• suur-kuldtiib (Lycaena dispar) III

• vingerjas (Misgurnus fossilis) III

• tiigilendlane (Myotis dasycneme) II

• veelendlane (Myotis daubentonii) II

• suurvidevlane (Nyctalus noctula, pildil) II

• pargi-nahkhiir (Pipistrellus nathusii)    II

• kääbus-nahkhiir (Pipistrellus pipistrellus) II

• suurkõrv (Plecotus auritus) II

• täpikhuik (Porzana porzana, pildil) III

• rabakonn (Rana arvalis) III

• veekonn (Rana esculenta) III

• tiigikonn (Rana lessonae) III

• rohukonn (Rana temporaria) III

• tähnikvesilik (Triturus vulgaris) III

• säga (Silurus glanis) II

• hänilane (Motacilla flava, pildil) III

• mudatilder (Tringa glareola) III

• väikekajakas (Larus minutus) III

Tagasi üles