/nginx/o/2016/09/29/5898303t1h5efe.jpg)
Ajalooline Tartu vaksal näeb kurb välja. Üksikud rongisõitjad, kes siia ära eksivad, on kui kummitused. Paarikümne aasta taguse ajaga võrreldes on elu hääbunud ja kui kõik peaks minema praegust rada, võib kindel olla: ühel päeval lahkub elu kunagiselt tuiksoonelt täielikult.
Sõitsin rongiga tööasjus pealinna. Puht uudishimust valisin «Partsi porgandi». Avanenud pilt oli rabav.
Varahommikune pime jaamahoone, kus tuli kobada käsikaudu. Ei ajalehe soetamise võimalust, rääkimata kohvitopsi või piruka kaasaostmisest. Ometi oli see kõik paar kuud tagasi võimalik. Müügikioskil olid katted alla lastud ja polnud märkigi, et keegi oleks rongile ruttajatele midagi suvatsenud pakkuda.
Kellaaja kohta oli rahvast piisavalt. Nukralt konutas ootesaalis näitelavalt kadunud Edelaraudtee kirjaga piletiautomaat justkui oodates ime taassündi, et sõiduõigust võimaldav paber välja printida. Nõutult kehitas rahvas õlgu ja pomiseti midagi enda ette. Jäid minulgi ostmata hommikune lugemisvara ja turgutav kohv. Põgenesin kõleduse ja pimeduse eest perroonile.
Tavareisija vaatevinklist on Tartu vaksal praegu igal juhul poolsurnud. Mina ei nimetaks päeva jooksul paarikümne inimese jaamahoonesse sattumist mingiks saavutuseks. Kõledus ja tühjus on valitseva olukorra märksõnad.
Kui sõita pärast tööpäeva Tartust rongiga, miks ei võiks inimene siis teha viimased sisseostud vaksalist. Tühjana seisvat ruumi on piisavalt. Kasutult seisval pinnal võiks asuda väiksem toidupood.
Tallinnas Balti jaamas leidis tühjal pinnal koha Selver, Tartu jaamahoones võiks olla näiteks väiksemat sorti Säästumarket, Selver või Comarket. Kõledad ruumid saaksid praktilise rakenduse.
Perroonide kõrvale võiks rajada korraliku autoparkla, kuhu tööasjus rongiga pealinna mineja saaks rahulikult jätta oma auto.
Kunagi kui rongiliiklus tiheneb, võiks jaamahoones asuda ka linna infopunkt. Volikogul ja linnavalitsusel on, mille üle vaielda, mõelda ja praktilisi samme astuda.
Unistamine on hea asi, aga vaevalt Berliini või Varssavisse minev kiirraudtee hakkab kunagi kulgema läbi Tartu. Poliitiline otsus ja tegelikkus on teine. Targem on mõelda esmalt piirkonnakeskselt ja teha Tartu lihtsate vahenditega atraktiivseks tõmbekeskuseks. Vaksal vajab igal juhul ellu äratamist.